2 Grammyt ja naabrinaise uskumatud kõrvad

1.Grammy
Pühapäeval käisime üritusel nimega Mama Afrika. Ma sain tunda jälle kui loll ma olen ja kui palju on veel avastada. Loll sellepärast, et ma ei teadnud Miriam Makebast midagi ja enamus kontserdil ülesastunud artistidest ka mitte. Aga "Long live Internet!" ma ütlen, guugeldasin veidike ja sain teada, et sinna üritusele maksaks igatahes minna. Niisiis "Mama Afrika" on/oli Miriam Makeba hüüdnimi ja see üritus oligi tema mälestuseks korraldet. Miriam Makeba oli selline vägev aafrika mutt, kes lisaks oma lauluhäälele, oli kuulus inimõiguste eest seisja. 1966 võitis ta koos Harry Belafontega Grammy parima folk-lindistuse eest. Sellised lood siis. Vähem kui kaks nädalat tagasi sai tema elu aga otsa ja tema mälestuskontserdile pühapäeval me oma sammud seadsimegi. Üritus toimus väga lahedas kohas nimega "Le poisson rouge" (punane kala prantsuse keeles vist), mis nägi välja nagu kabaree-saal. Samas ei toimu seal vist kunagi kabaree-üritusi. See selleks. Jõudsime kohale täpselt kell 8, kui üritus pidi hakkama. Saal oli paksult rahvast täis ja kõik istekohad olid hõivatud. Õnneks tuli üks onu kolme tooliga, silmas mu kõhtu ja andis mulle tooli. Tegelt eks ma oleks püsti ka jaksanud seista, aga ürituse algus venis kolmveerand tundi hilisemaks ja tänu toolile ei olnud ma kontserdi alguseks siis täiesti väsinud. Igatahes vaatasime Priiduga seda lõbusat rahvamassi ja mõtlesime, et mõtle kui tore, kui ühte inimest nii positiivselt mälestatakse. Oli muidugi ka esinejaid, kellel kippus pisar silma tulema, aga samas olid säilinud aafrika juured ja suhtumine, et maapealne elu on tegelikult vaid väga ajutine ja rohkem on neid, kes juba manalas meid ootavad. Esinejaid oli palju ja igaüks esitas laulu või kaks Miriami mälestuseks. Kuna suurem osa saalisviibijaist olid mustanahalised, oli väga lahe kuulda kuidas nad mitte muusikale kaasa ei huilanud, vaid kuidas nad kiljusid. Meie heleda-palgelised nii ei oska, ma arvan isegi Vargamäe Krõõt mitte.
Panen siia ühe Mama Afrika kõige kuulsama loo ka. Paraku ei pidanud me kogu kontserti vastu ja panime enne lõppu plehku. Sain aga üle-eile tänukirja kontserdikorraldajatelt (kontserdi piletitulu läks heategevusse) ja tuli välja, et üllatuskülalisena oli kohale tulnud ka Paul Simon. No pagan ma nii kiiresti ära väsin!

Grammy 2.
Esmaspäeval siis teine Grammy. Ja seda meie oma Filharmoonia Kammerkoori (Grammy aastal 2006) ja Tallinna Kammerorkestri näol. Kaljuste oma koori ja orkestriga andis New Yorgis kontserdi Eesti-USA viisavabaduse kehtestamise puhul. Esitlusele tulid Erkki-Sven Tüüri “Requiem” ja orkestriteos “Show” (“Action”, “Passion”, “Illusion”), Arvo Pärdi “Da pacem Domine” ning osad Tõnu Kõrvitsa teosest “Kreegi vihik”. Minu lemmik teosed olid Tüüri "Show" ja Kõrvitsa Cyrillus Kreegi lugude seaded. Võib olla ma olen jällegi veidi kriitiline ja võib olla ei istunud ma heas kohas, aga saal ei kõlanud minu meelest piisavalt, et ka teiste lugude ilu minuni jõudnud oleks. Natuke tundus, et orkester oli hästi kuulda, aga miski (näiteks vaip) summutas vokaali veidi. Ah, ei ma virise! Kui ma kunagi aastal 1997 Kaljuste koori kontserdil Tucsonis, Arizonas käisin, kuulutasin ikka kõva häälega et ma olen ka eestlane. No ikka nii, et kõik kolme meetri raadiuses istuvad ameeriklased kuuleksid. Nii väga uhke tunne oli kuulda Pärdi muusikat ja meie oma kammerkoori Tucsonis. Kuulajad olid ka vaimustuses ja ma sain oma tahtmise ehk kõvasti respekti juurde. :) Kui New Yorgi kontserdil poleks enamus eestlased olnud, oleks ma ilmselt jällegi samamoodi käitunud.

Üks naljakas seik siia lõppu ka veel. Kui Kammerkoori kontserdilt koju tulin, astus minuga koos lifti meie hispaanlannast naabrinaine. Ta töötab siin ÜRO koolis hispaania keele õpetajana ja ega ta inglise keelt eriti ei oska. Mina ütlen talle alati "Hola, Como estas?", siis ta itsitab ja viimasel ajal näitab ta mu kõhu poole ja ütleb, "hhaa, biiig!". Biig jah. Nüüd aga vestlesime pikemalt. Ta küsis "kicks a lot?" ja mina vastasin "oh yes - a lot!". Seepeale ütles ta mulle, et tema kuuleb ka kuidas öösiti meie väike vennike põtkib MINU KÕHUS! No mul võib ju kõhus superbeebi olla, aga nii kõvasti ta nüüd ka ei põtki et naabrinaine seda kuulda saaks. Mnjah. Mind ajas see jutt veidi punastama, samas ma ikka väga loodan et ma lihtsalt ei saanud aru temast. Hmm, me jagame magamistoa seina tolle nabrinnaga, Tobiase tuba jääb teisele poole, mistõttu ei saa Tobist jutt ka olla. Meie Priiduga oleme aga ontlikud, vaiksed inimesed ja "no kicking, ma ütlen". :)
Lost in translation.