Huh. Avastasin, et kirjutan kogu aeg mingitest enda mõtetest, aga hirmus paljudest üritustest, kus viimastel aegadel osalenud oleme, pole kirjutanud. Juba päris ammu toimus siin Brooklyni ägedas getos üks eesti kunstnike happening, mis lõpuks läks nii ägedaks, et kõik inimesed aeti majast välja, sest kõrval maja läks põlema. No õnneks eesti häppeningi-kunstnikud nii vägevad siiski pole, et majapõlengu ise korraldanud oleksid. Aga külmkapist püssiga paugutamine, tomatitega loopimine, surnud suure kalaga teise inimese peksmine, jne kuulusid häppeningi juurde küll. Kuigi ma tunnistan, et mina häppeningi matsu lahti ei jaganud (ehk ridade vahelt lugeda ei osanud), aga lõppkokkuvõttes oli jõle tore õhtu. Kohtasime seal paljusid toredaid inimesi, kellega lõpetasime East Villages mehhiko-jooke "mõõdukalt" manustades.
Teiseks käis pühapäeval siin ESS. Mitte Eesti Sordiparanduse Selts, vaid hoopis üks koor, milles mul ka ise oli au oma 7 aastat tagasi laulda. Ja ei ole tegu ka turvafirma ESS eakate kooriga, vaid hoopis Estonia Seltsi Segakooriga. Reede andis kontserdist väga ilusa ülevaate (illustratsioonid on ka) oma blogis . Kontsert toimus New Yorgi Immanuel kirikus ja pagana ilus oli. Mulle meeldis väga ka vaimulik osa - Cyrillus Kreegi, Pärdi, Kunileiu jne. looming, kuigi Tormise looming, mida esitati liigutustega on kindlasti huvitavam jälgida. Õudsalt uhke on ikka, et meie väikeses Eestis leidub nii palju häid heliloojaid ja loomingut. Samas mõtlesin vaikselt, et Tormise looming on ju mõnes mõttes väga tugevalt meie paganlikes juurtes kinni, ja ilmselt 100 aastat tagasi poleks kirikus lubatud seda esitada. Ja ärge nüüd valesti aru saage, et minu meelest kirikusse Tormise looming ei kõlbaks. Vastupidi - Tormise muusika on midagi müstilist ja kuigi kohati raske laulda, on tema lood tervikuna külmavärinaid tekitavad. Näiteks Virmalised (mida Ellerhein on vist eluaeg laulnud) ja Sügismaastikud on midagi sellist, mida kuulates tekibki tunne, et (esimese puhul) kas näed virmalisi või siis oled sügiseses veidi nukras metsas, tunned rabalõhna ja korjad täies vaikuses jõhvikaid.
Tagasi kontserdi juurde. Tahtsin ikka öelda, et päris uhke tunne oli veel pärast 7 aastat "oma jope" kooris olla ja pärast kontserti toimunud koosviibimisel pandi mind ka kogu kooriga laulma. Kena-kena, kuigi hääl kipub hirmus roostes olema!
Nii ja vahepeal on veel ka see asi juhtunud, et sain tööd. Hetkel küll poole kohaga ja ega ma veel ei oskagi öelda, kas ma ikka jään selle töö peale. Töökohaks on siis ÜRO kool (UNIS), kus olen poole kohaga õpetaja assistendiks. No ma poleks iial arvanud, et ma läheksin kooli tööle. Ma kardan suurt hulka lapsi, aga samas ütles mingi sisetunne et tasuks proovida. Äkki õpin siis rohkem ennast kehtestama. Eks sisetunnet toetas kõvasti ka asjaolu, et kool asub meie kõrvalmajas, koolivaheajad on vabad, seltskond on seal väga tore (koolitöötajaid on 77st eri rahvusest) ja lisaks sellele olen aru saanud, et see töö leidmine ilma tutvusteta on siin linnas suht võimatu. Kuna ma töötan kõige nooremate lastega seal koolis, siis peab enesekehtestamist ikka palju kasutama. Eks näis, mida ma kuu aja pärast sellest asjast arvan. Nalja muidugi saab kõvasti. Nagu arvata võis, kutsuvad põngerjad mind muidugi Ms. Turkey'ks (kui mul oleks mõni õpetaja nimega "Proua Kalku", siis oleksin kindlasti ka kohe "Proua Kalkuniks" ristinud) ja nad vanad kavalpead hakkavad mu leebet olekut kohe ära kasutama. Üks poiss rääkis mulle juba täna, et joonistab mulle kaardi, kuhu kirjutab "I love you". Ameerika värk noh - enne sööki ja pärast ka pead kellelegi "I love you" ütlema.
I love you all, aga ma nüüd lõpetan.
Õigepea kirjutan eilse PJ Harvey kontserdi ja täna toimuva Bukem Sessions kohta (ojeeee, seda üritust olen ma juba kaua-kaua oodanud)!
Ms. Turkey has left the building...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar