музыка

Nädal on põrutanud nagu, ma ei tea - noo näiteks nagu Juri Gagarin kosmosesse. Toredalt palju üritusi on olnud ja ega enne kahte hommikul magama pole saanud. Kõigest ei jõua kirjutada, aga põgusalt üritan edasi anda kolma- ja neljapäeva õhtuseid üritusi.

Kolmapäev
Kolmapäeval käisime Metropolitan Operas Bizet' "Carmenit" vaatamas. Alustan vast sellest, mida esimesena nägin. Metropolitan Opera maja on väga uhke - kuigi see ehitis väga vana pole (1966 valminud), kiirgab sealt veidi miskit iidset ja suursugust, samas ka tänapäevasemat funktsionalismi ja avarust. Pidulikkust ja grandioossust lisavad ka Pavaroti kostüümide väljapanekud. Need on kenasti klaaskappidesse asetatud. Kui saali sisse astud, siis esimesena hakkavad silma imeilusaid laelühtrid. Need näevad välja nagu suured lumehelbed või -räitsakad. Väga ägedad! Kui etendus algab, siis tõmmatakse need lühtrid demonstratiivselt lae alla. Ma nüüd ei mäletagi, kui mitu rõdu sellel kontserdisaalil oli, aga minu meelest viis. Ilmselt mahutab see vähemalt tuhat inimest. Ja nagu aru olen saanud, siis pileteid on Metropolitan Operasse suht raske saada, mis tähendab et enamasti on nad väljamüüdud. Ega ei näinud küll ühtegi vaba istet. Aitab olustikukirjeldusest.
Siis algas etendus. Lavakujundus oli uskumatu ja on ilmselt muljetavaldav kõigis tükkides! Lisaks inimosatäitjatele tegid olustiku tõepärasemaks paar koera, eeslit ja mõned hobused (keda hiljem oli vähemalt 5 laval). Mina ikka jälle mõtlesin sellele, et kas nad ei sööda neid loomi terve päeva või kuidas need loomad oma seedekulglat sinna lavale ei tühjenda? :) Merike arvas, et äkki neil on kotikesed saba alla seotud. Heh. No olgu, olgu... hobuste puuduvad väljaheited polnud mu ainuke emotsioon. Kuigi ma pean tunnistama, et kahjuks muusikalisest osast ma ülivõrdes kirjutada ei saa. Teades, et Metropolitan Operasse pääsevad laulma ainult maailma parimad, siis on vist loogiline, et ootused sellele etendusele on sama kõrged kui Met'i laed. Täpsemalt väljendudes tegid kehvasti oma rolli Carmeni osatäitja ja Escamillo (härjvõitleja), kes teadupärast on ka ühed peaosalised. Carmenit laulis Olga Borodina ja härjavõitlejaks oli Lucio Gallo. Ma ei tea, kas oli lihtsalt halb päev lauljatel või mis... aga seda võimukust, mida ootad kuulsast Carmeni laulust ja Toreodorist, seda ei olnud teps mitte. Samas Don Jose (Marcelo Álvarez) ja Micaela (Krassimira Stoyanova) laulsid väga hästi.
See kõik tuli aga paraja üllatusena, sest Metropolitan Opera tundub koht, kus 'mitte-kõige-paremad' päevad pole lauljatele lubatud. Näis, et meie kriitikat jagasid ka teised. Kõige suurema aplausi ja "bravode" osaliseks saidki Don Jose ja Micaela osatäitjad. Merike, tänu kellele me piletid saime ja kes on Met'is väga palju käinud, ütles et tavaliselt ei saa etendust normaalselt jälgidagi, sest saalist karjutakse kogu aeg "Bravo!". Meie kuulsime etenduse vältel aga vaid paari "bravot".
Aga ma siiski ütlen ka "Bravo!" ja kuigi esimene kogemus polnud midagi sõnaseletamatut ja piletihinnad on päris krõbedad, siis kindlasti tahaks veel sinna ooperit kuulama minna.
Ahjah, vähemalt ei olnud Carmeni osatäitja sellises konditsioonis, nagu sellel Monakos toimunud gala-kontserdil. :)


Neljapäev.
Neljapäeva õhtul toimus seoses Eesti Vabariigi 90. aastapäevaga New Yorgi Scandinavian Houses vägev kontsert. Oma loomingut esitas Tõnu Naissoo Kvartett ja laulja Anna Põldvee. Ma ei teagi kuidas seda kirjeldada - aga bändi muusika tegi jällegi eesti-päritolu üle uhkeks. Lootsin vaikselt, et saalis oleks sama palju väljamaalasi kui eestlasi oli. Kuigi usun, et ka enamus eestlasi kuulis seda kvartetti (koos lauljaga küll kvintetti) esmakordselt. Tõnu Naissoo, Meelis Vind, Taavo Remmel ja Toomas Rull käsitlesid kõik oma muusikainstrumente nii nagu oleksid nad sellega sündinud. Nende muusikast oli lihtsalt kuulda, et nende instrument oli neil nagu jalad millega liikuda või käed millega hoida või nina millega hingata. Laulja, Anna Põldvee puhul oli kuulajaid, kellele ta väga meeldis, aga oli ka inimesi kelle meelest oli laulja veel veidi väljakujunemata ja isikupära jäi jazz-muusika puhul vajaka. Minu meelest on aga kõige olulisem see, et ta ei jätnud kedagi külmaks. Kõik rääkisid pärast kontserti Anna Põldveest, sest kõigile avaldas ta ühel või teisel viisil muljet. No ja see ongi kõige tähtsam.
Kena õhtu oli. Ja hääst muusikast tulenevale emotsioonile andis veel eriti hea meki kontserdi-järgsel vastuvõtul pakutud shokolaadikook.
Jam, jam, chocolate chip, honey dip!