Madisoni-väljaku (savune) aed

Oleme viimase nädala jooksul käinud kolmel korral Madison Square Gardenil kontserdil. Esiteks siis laupäeval, mil oli Tobiase sünnipäev ja läksime sinna vaatama lasteetendust "Backyardigans" või seda võiks ka nimetada laste rokk-ooperiks. Kuigi me Priiduga kartsime, et saab selline "ninnu-nännu" ettevõtmine olema, siis tegelikult oli muusika täitsa normaalne. Tobias elas täiega kaasa, lõkerdas naerda ja keerutas jalga. Ühte asja tahaksin sellest käigust veel kirjutada. Nimelt kontsertetenduse lõppedes, kallas vihma nagu oavarrest (huvitav kust selline väljend pärineb?) ja meil polnud muidugi ühtegi vihmavarju või keepi kaasas. Seega seisime veidi Madison Square Gardeni väljapääsu ees ja mõtlesime, et mida nüüd peale hakata. Järgmisel hetkel astusid meie ette 2 inimest ja küsisid, kas meil on äkki vihmavarje vaja? Nemad lihtsalt annaksid meile 2 vihmavarju. Me ei saanud alguses arugi mida nad ütlesid. Jõllitasime ilmselt paar sekundit suurte silmadega ja alles siis märkasin küsida, et kas neil endil kindlasti neid vihmavarje vaja pole ja kas me võiksime nende eest maksta? Nemad aga ütlesid, et lähevad kohe rongi peale (seal samas on kohe Penn Station, suur rongijaam) ja vastasel juhul nad viskaksid nii kui nii need vihmavarjud ära. No igatahes nii nad pistsid meile sõbralikult 2 vihmavarju kätte ja meie saime üpriski kuiva nahaga edasi astuda. See oli kuidagi selline kogemus, et küsisin Priidult veel hiljem üle, kas tegu oli ikka reaalselt eksisteerivate inimestega? Aga oli vist küll, sest need vihmavarjud on täitsa päris (minema pole haihtunud) ja oleme hiljemgi nüüd neid kasutanud.

R.E.M.
Neljapäeval oli siin siis REMi kontsert. Tunnistan, et vasika vaimustuses me just sellest kontserdist polnud. Nagu Karin ütles, siis see oli puhas nostalgia-üritus. Kui ma aastal 1999 käisin Budapestis nende kontserdil, oli elamus palju vägevam. Ilmselt oli asi ka selles, et Ungaris toimunud kontsert toimus staadionil, kus sai lava lähedale minna ja seal kontserdile kaasa elada. Madison Square Gardenil olime aga üleval kõige viimasel rõdul ja seal seda rokk-kontserdi tunnet ei tekkinud. No teate küll -seda tunnet, kui oled suure rahvamassi sees ja tuksud nendega samas rütmis kaasa ja huilgad/vilistad arutult. Tegelikult istekohti ka ainult tunde-mitte-tekkimises süüdistada ei saa. Ilmselt oli REM ühe eluperioodi muusika ja nüüdseks on see periood läbi, mis muidugi ei tähenda, et ma aegajalt ikkagi REMi ei kuulaks.
REMi laulja Michael Stipe'i puhul oli kohati suisa kummaline, kui poliitiliseks ta oma etteastetega läks. Näiteks rääkis ta oma eelmisest New Yorgis antud kontserdist, aastal 2004, kui elu kõige hullemast kontserdist kuna president Bush oli uuesti võimule pääsenud. Selliseid kommentaare tuli õhtu jooksul palju. Kuni lauseni "Please vote for Barack Obama!". Mõtlesin isekeskis, et selle 20 000-se saali peale oli kindlasti mõni vabariiklaste toetaja ka, kas sellised inimesed lahkusid kontserdilt või mängisid lihtsalt, et nad ei kuulnud? Ja kui nad kontserttuuriga näiteks Texases esinema peaks, siis kas härra Stipe sama varmalt ka seal Bushi-vastast juttu ajaks. Nevjorkeritega on muidugi lihtne, sest valdav enamus tunneb häbi oma praeguse riigijuhi üle ja väga paljud tahavad seda ka valjuhäälselt välja öelda. Neil on justkui Bushi-kompleks, mille sõnum on "I'm not one of them". Ma saan neist täitsa aru. Endal oleks ka häbi, aga kontserdi puhul veidike häiris see liigpoliitilisus.
Kontserdist jäi meelde ka savu-lõhn (pagan, miks eesti keeles puudub haistmise kohta neutraalne sõna - savul pole tegelt ei lõhna ega ka haisu), mis iga natukese aja tagant ninna kippus. Ma olen seda ennegi siin suurematel üritustel haistnud, aga seekord oli seda kuidagi eriti palju. Ühtegi suitsetajat küll ei näinud ja samuti ei näinud turvamehi, kes oleks üritanud kontrollida olukorda, aga lõhn/hais oli vänge.
Üldiselt esitas REM peamiselt oma uuemat loomingut. Pärast esimest lahkumist lavalt, plaksutati nad muidugi saali tagasi ja eks nad tundsid end kohustatuna mängima oma kuulsamaid lugusid nagu "Loosing my Religion" jne. Miks ma ütlen kohustatuna? No seepärast, et oli näha ja tunda, et nemad mängivad neid vanu hitte täiesti tundetult. Ja ilmselt teeb õnnetuks, et uuema loomingu puhul polnud publiku sest kaasalauljaid eriti kuulda, aga vanemate hittide puhul tekkis täitsa laulupeo tunne. R.E.M.i mehed pole küll laulupeol käinud, aga saate vast aru mis ma mõtlen.

The Cure
Reedel oli aga The Cure'i kontsert. See kontsert pidi algupäraselt toimuma 2007 septembris, aga too lükati edasi 20.juunile.
Ütlen kohe ära, et elamus sellest kontserdist oli palju suurem. The Cure on ikka mingil moel igal eluperioodil mind saatnud. Isegi siis, kui ma ise veel teadlikult The Cure'i ei kuulanud, hoolitses selle eest armas õde, Sandra. Ka eile olid meie istekohad samal tasandil kui R.E.M.i kontserdil, aga tunne tuli täitsa peale. Publik oli samuti teistsugune, kuidagi rohkem väge täis. Ahjah, meie ees olid kohe nii väge täis inimesed, et kohati tundus et kakluseks läheb. Täpsemalt istusid meie ees inimesed, kes ei tahtnud kindlasti oma istmikku toolilt kergitada ja neid häirisid eesolevad seisvad-tantsisklevad kaaskuulajad. Alguses avaldasid nad eesseisjatele viisakalt arvamust nende seismise kohta, aga kuna tegu oli fännidega, siis ei võtnud nad neid avaldusi kuulda. No tegelikult arusaadav, sest enamus saali seisis püsti, kargas ja laulis. Aga miskipärast läksid need paar istujat ikka väga närvi ja hakkasid neid eesseisjaid prahiga loopima. Need eesseisjad olid aga muusikast ja ilmselt ka millestki muust parajas deliiriumis ja ei pannud tähele. Ühel hetkel läks aga see meie eesistuv vihane naine nii vihaseks, et ta peika pidi teda suisa kinni hoidma, et ta eesseisjatele kallale ei läheks. Päris naljakas oligi selle loo juures see, et mehed võtsid rahulikult asja, aga nende naised olid nagu tigedad härjad, keda pidi taltsutama. Kui aga tuli kuulus lugu "Friday I'm in love", kargas enamus inimesi (kaasarvatud meie) püsti ja hakkas tantsima ja kaasa laulma. Sellega lõppes toolisoojendaja-gängi kurjutsemine ja see asendus alla-andmisega. Lisaks laulis The Cure veel "Just like heavenit" (mis on lihtsalt nii kuramuse äge laul) ja palju muid vanu lugusid. SEE (rokk-kontserdi) TUNNE tuli ja oli pagana hea.
Ahjah. Jällegi oli õhus savu. Priit arvas suumuigel, et äkki lastakse kohe sinna saali õrna savu, et inimeste muljeid võimendada.
Noh, nali naljaks.

See sai nüüd ka selgeks, et tahaks väga Roskilde festivalile minna.