PJ Harvey ja Bukem

Lubasin siis neist kahest eelmisel nädalal toimunud üritusest kirjutada.
PJ Harvey kontsert toimus Beacon Theateris, mis oli väga suursugune-grunge koht. Ma tean, et sõnad "suursugune" ja "grunge" ei sobi justkui omavahel kokku, aga täpselt selline kummaline see teater oligi. Natuke meenutas Tallinnas Mere puiesteel asuvat Vene kultuurikeskust - kulda ja karda oli meeletult ses suures saalis. Ja selle kulla ja karraga oli ehitud igasugu kultuuride sümboolikat - lõvid, sambad, idamaised kujukesed, ornamendid jne, jne. Ühesõnaga kitš värk, mis oli täitsa võluv. PJ Harvey on mõnes mõttes samasugune segu. Täiesti geniaalne "mutt", kelle häälepaelad võnguvad täiega igas registris ja oktavis, kes mängis kontserdi jooksul ca 6 erinevat instrumenti ja kelle muusikastiilid varieeruvad kaunite ballaadide ja punk-kiljumise vahel. Vägev! Lisaks sellele tuli ta lavale keskaegses (ega ma kindel selles ajastus pole) valges kleidis, kuhu ta oli omale laulusõnade spikrid kirjutanud. Kahjuks olime me nii kaugel lavast, et oma silmaga laulusõnu küll näha ei õnnestunud ja binoklit ka polnud, aga pole hullu. Terve kontserdi oli ta laval üksi ja tegi oma laulmisele erinevate pillidega tausta juurde. 10-aasta taguses filmis Will Hunting ütles peategelane midagi sellist, et "Mozart või Beethoven näeb klaverile vaadates noote, muusikat..." - mu aju kaevas ühelt tolmunud riiulilt selle lause välja ja PJ Harvey't vaadates tundus, et ka tema näeb instrumendile vaadates oma muusikat, valu ja noote. Valu sellepärast, et kui ta looming on hästi mitmekesine, siis ühiseks nimetajaks ta lugude juures on mingi valu ja melanhoolia (sõna "melanhoolia" on liialt romantiline tema muusika kirjeldamiseks). No ja see tema hääl, tõesti noh - kiljub, laulab tenorit, kõvasti ja puhtalt sopranit, jne, jne. Ühesõnaga oli PJ Harveyt oma silmaga väga hea näha. Samas ma pean ütlema, et kõige paremini saab tema muusikast osa klappidega kuulates. Ameerika publik läheb kohati oma emotsionaalsusega tüütuks. Saalist hõikusid inimesed publiku seast aegajalt mingeid kommentaare PJ Harveyle. Enamasti ta ei vastanud neile hõigetele, aga mõned korrad vastas ja siis läks suur osa publikust kohe nii elevile, et hakkas ka PJ Harveyga kõva häälega rääkima. Nagu lasteks muutusid need inimesed. Mingis kontekstis võib selline suhtlemine muidugi tore olla, aga kui on selline muusika ja nii suur teater, siis takistab see lihtsalt kuulamist.

Bukem. Nädal tagasi ma olin suht kindel, et kui neist kahest üritusest kirjutan, siis Bukemi osa ei mahu siia äragi. Kunagi Tartus toimunud Bukemi üritus oli midagi nii eluks ajaks meeldejäävat, et ma muidugi ootasin seda "laksu" ka sellelt ürituselt. Aga läks hoopis nii, et peategelane jõudis ise alles kell kolmveerand kaks (AM) kohale ja hakkas küll mängima, kuid katkestas mängimise paari minuti pärast. Lihtsalt ei mänginud enam, sest tema jaoks polnud sound õige. Mina ja ma usun, et enamus publikust ei saanud sellest aru, mis sel soundil viga oli. Kõik tahtsid nii väga Bukemit kuulda... aga kõlarite ümbertõstmised ja helimehe kulmukortsutamine ei teinud asja paremaks. Lõpuks oli kell pool kolm ja mul oli tunne, et ega ta mängima vist ei hakka ja ma pean järgmine päev lahke näoga tööle minema. Nõnda läksimegi siis minema, ilma suure elamuseta. Hirmus kurvaks ikka tegi. Siit moraal, et ei tohi mingeid (positiivseid) eelarvamusi olla, sest siis on nii lihtne pettuda. Samas kuna tegu juba sellise Murphy-seaduse õhtuga oli, siis kindlasti meie uksest välja astudes läks sound heaks ja Bukem läks käima ja oli aasta kõige ägedam üritus. :)
Heh, think positive!