Nublu ja edevus

Laupäeval oli üks lõbus ja pikk päev. Yngve ja Urmet olid meil Eestist külas.
Päevastest seiklemistest ja orienteerumistest ma pikemalt kirjutama ei hakka, sest lihtsalt pole ajamahti. Aga kirjutan meie öisest elamusest.
Niisiis otsustasime New Yorgi ööeluga tutvuma minna. Täpsemini väljendudes East Village'i ööeluga. Eks ma olen sellest ennegi kirjutanud, et nädalavahetuse öösiti on East Village hoopis teistsugune kui päevasel ajal. Ja asi pole lihtsalt selles, et päeval on päike ja öösel kuu taevas. East Village on täis kultuuri igas mõttes: subkultuuri, kontrakultuuri, klubikultuuri, söögikultuuri... mida iganes. Mul on tunne, et ega suurem osa seda kultuuri polegi avalikult nähtavad. Need kohad, millel silt peal ja aknast võib näha tantsu ja tralli on ilmselt peavoolu- (mainstream) või siis söögikohad. Aga hästi palju on selliseid heas mõttes urkaid, mille puhul ei piisa koha ja tänava nime teadmisest. Soovitatav on teada täpset aadressi, sest ustel pole mingeid silte. Ärge nüüd arvake, et need kõik on mingid narkopesad või siis orgiaklubid. Kuigi võimalik, et selliseid kohti ka leibub.

Meie käisime sellises kohas nagu Nublu. Tegelikult on see suht teadatuntud koht, sest kuulub sellisele muusikaprodutsiooni firmale, nagu Nublu Records. Nagu aru saan on selles kohas väga palju vingeid artiste esinemas käinud ja käib jätkuvalt. Karin näiteks oli käinud seal Mobi kuulamas. Urmet küsis minult enne, et kas tegu on lounge'iga? Mina polnud seal enne käinud, kuid kuna kodulehel nimetavad nad end loungeks, vastasin jaatavalt. Ma ei tea, kas see on tänu Eestis viimasel ajal tekkinud lounge'idele, mis on ülistiilsed ja -steriilsed (eriti see valge koht Viru tänaval), aga ettekujutus loungest polnud küll selline nagu Nublu välja nägi. Ega ma ei teagi, mis on lounge'i definitsioon? Võib olla annan valesid hinnanguid, aga mulle näis et Nublu oli selline Mustamäe korteri suurune kohake ja ürituse ruum oli nagu üks suurtuba. See suurtuba oli väga pime ja paksult inimesi täis. See ei ole koht, mida on disainitud, vaid lihtsalt on aja jooksul kõik välja kujunenud. Väga äge! Näha on, et omanike huvi pole suurt kasumit teenida, vaid omanike huvi on omada üht väikest kohakest kus muusikud saavad tulla ennast väljendama, muusika austajad saavad väga isikliku kogemuse selle muusikaga ja kus on lihtsalt hea olla.

Aga nüüd kõige olulisema juurde. Me sattusime kuulama bändi nimega Lovetrio. Ma ei teagi kuidas nende muusikastiili nimetada, ilmselt dub ja ega sellel polegi tähtsust. Igatahes oli see väga erinevaid stiile sisaldav ja seetõttu eriti lahe muusika. Bändiliikmed nautisid igat nooti täiega ja kuulajatele jagati pisemaid muusikainstrumente (tamburiinid ja kõristid), et need saaks muusikat kaasa teha. Naislaulja, kes aegajalt hääle tegemise enda kanda võttis, oli Koop'i laulja häälega.
Kahjuks me saime Tobiase nii hilja magama, et jõudsime veidi liiga hilja bändi etteastet kuulama. Aga need pooltunnikest andsid ka kõva elamuse.


Ega muud, kui tahtsin veel öelda, et diplomaadiprovva sai uued jalanõud. Ega pole viisakas uhkustada, aga need on kuidagi eriti isiklikud. Nimelt võimaldab converse ise omale jalanõude disainimist ja ma ei suutnud kohe kiusatusele vastu panna. Aga teades kuidas ma oma eelmised analoogsed jalanõud juustudeks kandsin ja kuidas üks vanamees isegi pakkus mulle, et võib mulle kingad osta, kui nägi mu juustudeks kantud ketse - siis võib ju end aegajalt selliste jalanõudega varustada. Aga palun:



Nüüd ei pea ka muretsema, mida vastuvõttudele jalga panna. :)