Naistraktoristid

                       

Miks mulle meeldib mu härra töö, on see, et näen ja kogen erinevaid kultuure. Mul on päris tugevad prillid soolise võrdõiguslikkuse osas. Ehk siis ma näen maailma oma töö pärast päris palju sellest vaatevinklist, et kuidas koheldakse naisi, kuidas mehi ja millised on traditsioonid. Gruusia on huvitav koht. Näiteks sel hetkel, kui neid lõike kirja panen, olen soolise võrdõiguslikkuse alasel koolitusel, millele tulin just seepärast, et kuulata grusiinide kogemusi ja näha, millised näevad välja nende koolitused. Täitsa põnev on! Tuba on täis häälekaid ja vägevaid naisi ja ka paar üksikut meest on siia ära eksinud. Soojendusülesandena peavad kõik rääkima, kuidas on nende vanaema, ema ja ka neid endid soo tõttu diskrimineeritud. Umbes iga viies koolitusel osaleja rääkis loo sellest, kuidas nende emad ja vanaemad on abiellunud seeläbi, et mees nad endale röövis. See ei ole mingi pulmamäng, et pruut rööviti, vaid veel 90ndatel oli täiesti tavaline, et kui mõni mees oli su välja valinud, siis ta röövis su ära. 90ndatel oli politsei siin veel nii korrumpeerunud, et politseisse teatamine või abiellumisest keeldumine, ei pruukinud midagi muuta. Tänapäeval enam linnades nii (vähemalt sageli) ei juhtu, aga mägedes-metsades (nt Svaneetias) pidi selline praktika veel käibel olema. Nu ja nii need naised räägivad, kuidas nende ema või vanaema pandi/sunniti nii mehele ja nad said palju lapsi. Päris uskumatu! Röövimine ja tahte vastaselt kellegi abiellu sundimine tundub mulle ikka väga kriminaalse teona, aga nende kultuuris on olnud see normaalne ja ilmselt ei hakanud vanasti mitmed naised üldse sellele vastugi põiklema, vaid leppisid aastasadade traditsiooniga ning sellega, et nad olid naistena sündinud. Eks Eestis oli ka vanasti vanemate poolt kokkulepitud abielusid, aga päris röövimist see ju ei tähendanud. 

Üks eesti pere, kes siin on kauem elanud, rääkis kuidas nende korteri omanik (grusiin siis) pidi peaaegu pikali kukkuma, kui nägi meest (siis eesti meest) nõusid pesemas. Nojah, ei ole kaugel aeg, kus ka Eestis seda vaatepilti sageli ei näinud ja kindlasti on veel jätkuvalt peresid, kus mehed nõusid ei pese. Ahjah, teooriate kohaselt täiendavad mehed oluliselt kodumasinate parki (ja võimsust), kui nad ise majapidamistöödega kokku peavad puutuma. Samas aeg on ikka ju palju edasi läinud ja see, et mehed vahetavad beebidel mähkmeid ja teevad muid kodutöid, ei ole enam Eestis ammu harukordne.  Gruusias aga näivad traditsioonilised soorollid tugevamini juurdunud olevat.

Huvitav on Gruusia puhul ka see, et nende üks tähtsamaid ajaloolisi tegelasi kuninganna Tamari, kelle valitsemise aega (1184-1213) nimetatakse Gruusia kuldajastuks, nimetatakse kuningaks. Tamar elas küll siin ilmas palju sajandeid tagasi, aga mõnes mõttes elab ta Gruusias jätkuvalt, sest kujusid, pilte ja muid austusavaldusi võib kohata kõikjal. Teiste valitsejate kohta sama öelda ei saa. Selline vägev mutt oli ja mitte kutt!

Väikest viisi võitlen ka selle teemaga igapäevaselt ja mitte vaid läbi oma töö. Kui pean ennast siin kellelgi tutvustama, siis ma ei tea sageli, kuidas seda teha. Tutvustada ennast saadiku abikaasana, on kuidagi imelik ja mulle tundub, et loob inimeste peas kohe mingi assotsiatsiooni, et see ongi tema ainuke roll. Muidugi olen ma õnnelik, et olen oma härra naine, aga samas tutvustada end kellegi naisena (justkui see oleks mu kõige tähtsam roll), on mu jaoks vastuoluline. See oleks justkui öelda, et ma olen selle koera puuk. Samas ma saan muidugi aru, et kui lähen üritusele/seltskonda, kuhu on kutsutud Priit abikaasaga, siis ennast nii ka tutvustan. Tegelikult on tegu muidugi ühe kompleksiga, millest saan vast mõne aja pärast üle. Aga lihtsalt identifitseerida ennast läbi kellegi teise, on mu jaoks keeruline, kuna ma hindan iseseisvaid inimesi. Aga soolisi stereotüüpe saadiku prouana võib kohata palju. Rahva tungival soovil võin neist ka kunagi kirjutada.

Pikk jutt, s… jutt. Panen siia lõppu hoopis video ühelt ürituselt, kus gruusia poisid tantsisid oma tantsu ja kust Villem inspiratsiooni ammutab.