Uus ja vana Tbilisi

Vahepeal on olnud pikk paus kirjutamises. Olin kaks kuud Eestis ja sestap oli ka see blogi puhkusel.

Nädal tagasi aga maandusime jällegi öises Tbilisis ja üritame nüüd oma elu jälle kooli- ja tööaasta rutiini saada. Seda, et Gruusia kutsub, tunnetasime juba Tallinn-Riia lennul. Nimelt tuli sama lennuga suur grupp grusiine, kes asetusid kõik meie istekohtade ümbrusesse (ette ja taha).  Gruusia soojus ja sõbralikkus paiskus meile lennukis aga siis peale, kui Villemil hakkas hammas valutama. Villem oli nimelt käinud samal päeval hambaarsti juures (tervitused kannatlikule dr Rogerile!) ja kuigi tal enne lennukile astumist ei teinud hammas sugugi häda, siis mõjusid tõenäoliselt lendamisega kaasnevad rõhuvahed. Ühesõnaga vaesekesel oli valu tõesti suur ja nii ta siis niuksus. Kahjuks lennuki personalil laste valuvaigistit polnud ja täiskasvanute oma (et oleksin väikese tüki sealt võtnud) nad anda ei tahtnud. Nii lohutas meid vaid see, et Tallinn-Riia lend ei kesta kaua. Osavõtlikud grusiinid aga hakkasid kohe uurima, et miks laps nutab. Ütlesime siis, et hammas valutab. Eesistuv onu pakkus seepeale oma telefoni mängimiseks. Mõistetavalt telefon valu ära ei võta ja Villu polnud sellest huvitatud. Siis aga hakkasid ümbritsevad gruusia prouad oma kotist valuvaigistit otsima. Peagi oligi mul käes veeslahustuv valuvaigisti (andsime palju väiksema koguse kui pakis), mille Villem ära jõi ja mis valu ära võttis. Kõige selle juures vaatasid grusiinid muudkui Villemit, üritasid teda lohutada ja Villemi nutt aina suurenes. Nutu põhjus oli teadagi see, et Villule ei meeldinud, et nad kõik teda vaatavad. See on see meie pidev ja veidike naljakas saaga siin – grusiinid tahavad head ja pööravad Villule palju tähelepanu, Villem aga hüsteeriliselt kardab seda tähelepanu, kuna ta on suur poiss ja teda alandab poputamine. Eks me siis tänasime lennukis grusiine kogu abi ja lahkuse eest, kuid vaikselt ütlesin ka, et lapsele ei meeldi tähelepanu. Ma loodan, et nad ei solvunud. Nüüd kus kooliaasta algas, pidime ka Villemi õpetajatele mitu korda ütlema, et talle ei meeldi kallistamine, paitamine ja ta tuleb kallistab ise, kui ta tunneb end piisavalt kindlalt. 

Vana rutiini taastamise vastupanuks, on meie elus ikka ka uut. Nimelt kooliaasta algusega lisandus meie perre üks liige. Gogo. Gogo on ca 3-4-aastane grusiinist koeratüdruk, kes meile varjupaigas juba kevadel silma hakkas ja keda me planeerisimegi võtta. Gogo, kelle nimi tähendabki gruusia keeles tüdrukut,  on väga tubli ja kuulelik koer. Ei taha ära sõnuda, kuid kohati tundub täitsa uskumatu, et ta nii hästi õppust võtab. Kõige olulisem on aga teha temast ja meie õues elavast kassist sõbrad. Meil käib selleks ka treener, kes harjutab Gogot kassiga ja õpetab talle muid viisakusi. Muide lisaks kõigele peab nüüd treener ja ka Gogo õppima eesti keelt. Kirjutasingi sellised põhikäsklused treenerile üles ja nii naljakas on kuulda poolakat (kellega ma räägin inglise keeles) ütlemas „istu“ ja „kõrval“. Gogo juba teab sõnasid „ei!“ ja „tubli!“. Kui ta aru ei saa, siis ma üritan gruusia keeles. Ühesõnaga teadmiste kuu pole alanud vaid poistele, vaid ka Gogole, kes peab õppima eesti keelt, kassiga sõbrutsemist ja koerale olulisi viisakuskombeid. Eks ma hoian blogis selle teema üleval ja annan teada, kuidas õppimine läinud on. 

Arvestades, et ühe aastaga on meie pere suurenenud kolme neljajalgse võrra, siis ma arvan ja luban, et rohkem lisandusi ei tule. Aga uhked oleme küll, et meil on gruusia tänavakass Jazzy, tänavakilpkonn Hilda ja varjupaiga koer Gogo. Ükskord üritan nad kõik fotole saada.