Saba kergitamine

Nii palju siis iganädalasest kirjutamisest. Aga ma arvan, et suudan end välja vabandada. Vahepeale on jäänud Eesti Vabariigi Aastapäev, mis tähendab saatkonna ja seega ka meie jaoks vastuvõtu korraldamist. Samuti on meil käinud päris palju külalisi, üksjagu olen teinud vabatahtlikku tööd, jooksmist jne. Kui aus olla, siis võrreldes viimase blogipostitusega on minu elu päris palju muutunud. Hakkasin veebruari lõpust oma sõbranna Caroga jooksmas käima ja olen siiani sellest suures õhinas, kuigi ega mul väga palju võhma pole. Gruusia külalislahkus ja maitsev toit teevad oma töö, mistõttu veidi aktiivsem liigutamine on hädavajalik. Spordisaalid ja karjasport (aeroobika, jumppa, jne) mulle eriti ei meeldi ja saavad pikapeale tüütuks kohustuseks, kui ma neid ka harrastanud olen. Nii ma siis saangi hommikuti poole kaheksa kandis oma sõbrannaga kokku, kel on tavaliselt kaasas 3 koera (ta nimelt on ka aegajalt lisaks oma koerale tänavakutsade kasuema). Meie Gogo on muidugi ka kaasas ja ta on samuti selle uue „rutiiniga“ väga rahul ja on näiteks tänu sellele lõpetanud katsed kaevata meie aed ülesse. Jooksmas käime Lisli järve ääres, mida ümbritsevad mäed. Selle sama järve ääres asub ka koerte varjupaik, kus me mõlemad Caroga oleme vabatahtlikud. Sellest tingitult juhtub vahel, et kui varjupaiga lähedalt mööda jookseme, tuleb meiega jooksma veel kolm koera. Ma arvan, et need gruusia vanamehed, kes seal järve ääres samuti hommikuti kõnnivad ja võimlevad, mõtlevad isekeskis, et jälle tulevad need imelikud väljamaa naised, keda saadab koertekari. Mõtlevad, mis nad mõtlevad, aga see mägede ja järve vahel jooksmine annab päevaks ikka hiiglama mõnusa olemise. Kuidagi priviligeeritult võib tunda end kui saab olla mitmetel hommikutel tunnistajaks päikesetõusule.Loodetavasti räägin ma ka aasta pärast veel oma õhinapõhisest jooksust.

Veel on uut mu elus. Kuidagi olen ma sattunud Friends of Georgian Ballet organisatsiooni juhatusse. See on peamiselt väljamaalastest koosnev organisatsioon, mille liikmemaksudega toetatakse gruusia noori baleriine (nende treeninguid ja võistlustele sõitu). Gruusia ballett on maailmatasemel, mistõttu on muidugi au seda kõike lähemalt näha ja äärmiselt andekate tantsijatega kohtuda.

Kolmas ja eriti rõõmustav uudis on aga see, et leidsin endale ka töö. Kuigi olen siin saanud aegajalt ka oma Praxise projekte teha, olen ikka unistanud saada siin erialast kogemust. Ja nüüd õnnestuski kohalikus Sotsiaalteaduste Keskuses saada vanemteaduriks ühe põneva uuringu juures. Nii et silmad säravad, kuigi vahel oleks vaja, et päevad oleks 30-tunnised.

Rohkem endast ehk ei räägi. Tobias kutsuti naistepäeva aegu laulma ühele kontserdile. Teda tutvustati kui Eestis tuntust kogunud andekat noort lauljat. Ma ei tea, kes sellist juttu Tobiase kohta oli rääkinud, aga päris naljakas. Õnneks sai ta suure aplausi osaliseks, liiatigi et laulis jällegi seda üht gruusiakeelset laulu, mis ühe sinisilmse blondi poisi suust kõlab grusiinidele veel topeltägedana. Minuga tehti intervjuu telekanalisse ja järgmine päev helistati ja kutsuti järgmisele festivalile esinema. Nii et mul on nüüd üks roll veel juures. Lisaks saadiku proua, vanemteaduri, koerte varjupaiga vabatahtliku jne rollile, olen ka (väikese liialdusega) kuulsa Tobiase ema ja mänädzer. :)

Sellest sai nüüd selline saba kergitamise jutt. Ehk vahel harva võib.