Singapurlased ja muud loomad

See Singapur on ikka uskumatu! Siin elab ühel ruutkilomeetril 8358 inimest, mis tähendab, et võrreldes Hiiumaaga peaaegu 1000 korda rohkem (Hiiumaal on 9.1 inimest ruutkilomeetril) ja võrreldes üleüldiselt Eestiga 270 korda rohkem. Aga kui nüüd arvata, et tänaval kõndimine meenutab Stockmanni hulle päevi või et kuidagi muudmoodi see tunda annaks, siis eksite. Linnapildis see meie meelest kuidagi välja ei paista ja kitsas pole. Eks muidugi peab tunnistama, et oleme siin viibinud koroona piirangute perioodil, mistõttu ilmselt igasugune liiklus (nii autode kui jalakäijate poolt) on väiksem. Ja lisaks oleme jalakäijatena aru saanud, et oleme harjunud parempoolse liiklusega. Minu meelest ma Eestis ei järgi parempoolse liikumise loogikat kõnniteedel (samas võib olla teen seda kuidagi automaatselt, ise sellele mõtlemata), aga siin liigutakse selgelt vasakul pool ka kõnniteel ja see tekitab alguses palju segadust.

Milleni ma aga oma pika sissejuhatusega jõuda tahtsin, on see, et kuidagi mahub siia ka palju floorat ja faunat. Sellest floorast olen vist juba ka palju kirjutanud, kuid vähem siinsest loomariigist. No kas te usute, kui ütlen, et oleme siin lisaks ahvidele, varaanidele, prussakatele, vesikilpkonnadele, konnadele, gekodele, nahkhiirtele, hiirtele ja rottidele näinud ka kahemeetrist püütoni, krokodille ja metssiga? Mina vist poleks uskunud. Ahve küll meiekandis niiviisi puu otsas turnimas pole näinud, kuid siin on linnaosasid (Bukit Timah), kus ahvid kipuvad ka korrusmajadesse tulema ning kus neid võib päris sageli vabas looduses kohata. Kodustes tingimustes on ilmselt tavapärane, et gekod mööda seinu omi asju ajavad ja putukaid jahivad. Õhtuti ma olengi arvestanud, et annan köögi gekodele üle. Ega mul selle vastu midagi pole, nad on ju toredad sisalikud. Aegajalt on meile ka konnapojad tuppa juhtunud ja lisaks on õhtul ümbruskonnas jalutades kuulda konnade krooksumist. 

Aga nüüd ma jõuan püütonini. Suurt kahemeetrist püütonit nägime ühel õhtul jalutades. Ma ei julgenud alguses edasigi minna, sest tegu oli üpris suure isendiga. See juhtus küll ka täitsa linnas (sest üldiselt siin ju ongi kõikjal linn) ja täpsemalt alal, kus on väga prestiižsed ja suurte aedadega eramud. Ilmselt ongi siinkandis nii, et kui suudad endale lubada aiaga maja, siis tuleb arvestada, et aiaga saad kaasa ka kõiksugu muid vahvaid elanikke või kohtad aegajalt rännuteedel olevaid loomi. Aga ma loodan, et sellel püütonil õnnestus siiski tervena üle tee saada. Arvestades, kui palju seal autosid sõitis, siis ma lõpuni kindel selles pole.

Krokodille õnneks päris elurajoonides kohanud pole. Aga eelmisel nädalal käisime ühel varahommikul siinses soises looduspargis Sunghei Wetland, kus elavadki krokodillid täitsa looduslikult. Lisaks on see lindude rändeala, mistõttu oli seal väga palju lindude vaatlustorne. Krokodillid oskavad end küll hästi varjata, mistõttu nägime vaid ühte, kuid nagu me hiljem lugeda võisime, siis sageli ei pruugi neid üldse kohata. 

Otsi pildilt krokodill!

Keda me seal matkarajal palju kohtasime, olid varaanid. Kui alguses tegime ikka pilte neist, siis hiljem kohtas neid rohkem kui oravaid ja ühel hetkel eksootika hajus ja enam ei viitsinud sellest ürgsest loomakesest piltigi teha. Aga siiski on nad äärmiselt veetlevad ja toredad isendid oma stoilise rahuga. Neil näib olevat selline elufilosoofia, mida meiesugustel tasuks õppida - ei mingit FOMO (ehk fear of missing out), vaid pigem suhtumine "tark ei torma". Siin pildil üks haigutav varaan, kes oli vist just enne tugevalt einestanud, kuna ta oli keskkohast hirmus toekas. Tõttöelda alguses kartsime, et auto on temast üle sõitnud, aga õnneks siiski mitte.

Lisan siia veel mõningad fotod sellest toredast varahommikusest matkast. Eestlastele kohaselt olime muidugi rõõmsad selle üle, et saime rajal nautida privaatsust ehk et teisi inimesi eriti ei olnud. 

Aga METSSIGA ja Singapuris!? No tõepoolest, tõden, et päris kesklinnas ikkagi metssiga ei kohanud. Käisime jällegi saarel nimega Pulau Ubin, millest ka paar kuud tagasi kirjutasin. Kuna tookord jäi meil pool saart avastamata, siis otsustasime võtta teise poole ette. Laenutasime seekord rattad, millega annaks ka maastikul sõita ja otsustasime võtta veidi raskemad rajad ette. Lugesime juba eelmine kord, et saarel elab ka metssigu. Seekord jõudis Priit mulle just öelda, et tahaks ikka metssiga ka näha ja mina seepeale vastu vaielda, et ma pole sugugi huvitatud, kuna nad võivad ka kaitsepositsioonil olla, kui neil väikesed pojad juhtuvad olema. Pool minutit hiljem tuli täpselt minu selja tagant põõsast suur metsapõssa välja. Tegu oli vana kuldiga, kellel oli õnneks üpris ükskõik minust. Kahjuks teda ei õnnestunud pildile saada. Hoolimata minu väikesest närvikõdist, oli kohtumine siiski meeldiv ja põgus ning siiani tundub uskutamtu, et me Singapuris ka metssea ära nägime. Muidugi ka seal tuterdas ja ujus meie sõpru varaane palju ringi. Lisaks nägime ka ida-sarvlinde, vihaseid kohviku-vareseid (kellest üks üritas mind rünnata, mille peale ma väga valjult ja loomulikult äärmiselt naiselikult karjatasin) ja toredaid koeri. Tunnistan jälle, et Pulau Ubinist on mu lemmik paik kujunemas, kuna seal tekib miskipärast selline lapsepõlve muretu tunne - noh et sõidad rattaga keset heinamaad ja ühel pool sihtkohta on ootamas tore ujumiskoht ning teisel pool ootab vanaema pontsikutega.