Tagasi Singapuris

Ja viimane aasta Singapuris, ALGA! 

Suvi Eestis sai minu jaoks küll peaaegu kuu aega tagasi läbi, mil saabusin tagasi Singapuri, kuid ikka pole enne mahti saanud kirjutada. Jällegi oli imeline suvi - täis kõiksugu sündmusi - nii rõõmsaid, üpris töiseid, kuid ka kurbi (õnneks need olid vähemuses). 

Nagu ikka võeti mind saabudes vastu laulu ja lilledega. Ütlesin ka sõpradele, et varsti ma "ilma fanfaarideta" ei oskagi enam Tallinna Lennujaama saabuda. 

Kõigest ei jõua kirjutada, kuid Singapuriga seoses oli meil ka üks oluline sündmus. Nimelt külastas Eestit juunis Singapuri presidendipaar. See oli iseenesest suur au, kuna sisuliselt tegi president Tharman Shanmugaratnam ja tema kaasa Jane Yumiko Ittogi oma ametiaja esimese Euroopa visiidi Eestisse. Meiesugusele väikeriigile on see ikka suur au niiviisi märgatud saada. Tuligi välja, et nad on abikaasaga ka suured Eesti fännid ning käinud siin enne covidit eraviisiliselt, kogu oma perega. Visiit läks hästi ning mul õnnestus ka paaris kohas kaasa jõlkuda. 

Sellest, kui tore oli näha Tobiast, Gogot, perekonda, sugulasi, paljusid sõpru, olla Varnjas, sellest kõigest ei hakka pikemalt kirjutama. Suvesse mahtus ka väike kurb sõit Taani matustele, PJ Harvey kontsert Flow festivalil Helsingis ning konverents Šotimaal. Ja Villemi suvi oli väga töine - nii malevas, cateringi jooksupoisina jne. Ta oli ise väga rahul sellega.

AGA, nüüd oleme tagasi Singapuris ja nagu öeldud, saab see teekond juba järgmisel suvel läbi. Sestap tuleb veel Singapurist ja sellest kandist üritada viimast võtta. 

Üks tähelepanek. Kui ma augusti lõpus saabusin Singapuri ja võtsin lennujaamast takso, hakkas taksojuht jällegi rääkima kui hea koht on ikka Singapur. See pole esimene kord ja kuigi vahel on ka veidi Singapuri-kriitilisi taksojuhte olnud, siis need on vähemuses. Ilmselt kuna ma näen välja selline, et võib olla olen turist, siis seetõttu hakkavad sageli taksojuhid Singapuri mulle tutvustama. Ja nagu sama plaadi pealt tuleb see jutt, et Singapur on ikka üks parim koht elamiseks, siin on turvaline ja puhas ning inimesed on sõbralikud. Üks naljanina taksojuht küsis ka, et kas ma tean tasuta taksoteenuse telefoninumbit. Kui kostsin, et pole kuulnudki, siis kostis ta, et selleks on "999" - ehk siis politsei number. :) Aga miks ma sellest kirjutan on see, et üldiselt on singapurlased väga uhked oma riigi üle ning see ühendab neid. Muidugi on selle kõige üks põhjus ka see, et meedia- ja sõnavabadusega on siin lood kehvasti, mistõttu meedias üleliia kriitilisi lugusid ei ilmu. On paar alternatiivsemat kanalit, mis kirjutab ka kriitiliselt, kuid saan aru, et kõike seda ikka kontrollitakse. 
Kuulan siin ikka hommikuti Vikerraadiot ja muidugi loen Eesti lehti ning mulle ikka tundub, et see foon on läinud ekstreemselt negatiivseks meil. Vahepeal tundub, et riigiametnikud on suuremad vaenlased kui meie idanaaber. Kuidagi seda lõhestamist ja jauramist tuleb iga nurga pealt. Saan muidugi aru, et viimased 4 aastat on olnud väga keerulised koos oma erinevate kriisidega. Aga siiski, Eestis vist ei juhtu sageli nii, et taksojuht hakkaks rääkima, kui toredas kohas me elame ja kui palju ägedat meil on. Eks kindlasti mängib siin rolli ka see, et ma ei ole Eestis kui turist, mistõttu ilmselt ei teki taksojuhtidel soovi oma riiki tutvustada. Muidugi pole ka selle jutu eesmärk öelda, et sõnavabaduse piiramine oleks hea asi. Aga tunnistan, et kuigi elan siin turvalises, puhtas ja ilusas Singapuris, siis tunnen sellest hoolimata suuremat privileegi, et olen Eestist. No pole teist nii ideaalset riiki siin maamunal! Selline targutus, seekord.