Head uut aastat!

Kõigepealt muidugi rõõmsat ja harmoonilist uut aastat! Harmoonilist selles mõttes, et suudaks kogu koroona virrvarris hoida oma vaimu ja füüsise tasakaalus. Mulle tundub, et see teema on praeguses Maailmas üha rohkem aktuaalne.

Eks pühad on muidu selline aeg, kus üldjuhul on ikkagi väljakujunenud traditsioonid. Teises riigis elades tuleb aga kohaneda ning algatada uusi kombeid ja traditsioone. Eestis oli ju ikka nii, et 23. detsembril sõitsime Viljandimaale, Oorgule minu pere jõuluõhtule ja 25ndal sõitsime Priidu perega ühiselt jõule veetma. Ja ikka on ju laual rosolje, sült, kartulipuder, verivorst jne, jne. Ja lapsed lähevad Viljandimaale tavaliselt juba varem ning saavad talverõõme nautida. Villem, kes tegelikult kõige enam on soovinud lähetusse minna, oli nende jõulude ajal väga õnnetu, et ei saanud meie tavapäraseid jõule nautida. Eks rohi on ikka rohelisem seal, kus sa just parajasti pole või vast oleks paslikum öelda, et lumi on ikka valgem seal, kus sa pole. Teisalt tõdesime ka ise Priiduga, et need imelised, talvised fotod Eestist tegid kadedaks küll. Kui ikka õues on kogu aeg 30 kraadi sooja, siis ei tule kuidagi seda jõulutunnet peale. Tänavatel üritatakse jõulutunnet tekitada selliselt, et peatänaval võib pidevalt Whami "Last Christmasi" või Mariah Carey "All I want for Christmas is you" kuulata. Lisaks on muidugi kõik kohad täis kõiksugu jõuludekoratsioone, kus inimesed selfisid teevad. Samuti näidatakse peatänaval suurelt ekraanilt jõulumultikat (kus jõuluvana sõidab põhjapõtradel) ning paljud inimesed on kogunenud seda imet vaatama. Mind see tänavate tilulilu aga väga ei köida ja üritan vältida selliseid kohti. Eks ma saan aru, et olen priviligeeritud, et põhjapõtradele, lumele ja jõuluvanale nii lähedal sündisin ja üles kasvasin. 

Kuigi siin müüakse ka kuuski, siis keskkonnakaitsele mõeldes ei ole me tegelikult juba aastaid endale kuuske tuppa hankinud. Meil oli Tallinnas potis kasvav araukaaria, mida ehtisime ja maal said lapsed ise metsast kuuse koos Aime ja Antsuga tuua. Ikka mõni selline kuuseke oma metsast, mille maha võtmine on harvendamise eesmärgil ka hea. Ühesõnaga, seetõttu otsustasime sel korral hoopis siinses kodus kasvavaid palme ehtida. Nagu ma aru saan, siis kunagi oligi mõte see, et igihaljaid oksi ehtida ja seda need siinsed palmid on ju ka. 

Jõululauale üritasime samu toite panna, mis Eestis, aga täielikult see ei õnnestunud. Verivorst on siin riigis keelatud, kuna veri võib kõiksugu bakterite kasvu soodustada. Kindlasti on inimesi, kes tahaks sel teemal vaielda, aga olen juba mõistnud, et siin on kõiksugu reegleid, mis kulmu kergitama panevad, kuid ei ole mõtet end neist heidutada. See on nende õigus nii otsustada ning kuna me kodus üldiselt liha ei söö (ja mina ei söö ka kodust väljas), siis pole ka hullu, et verivorst laualt puudub. Hapukapsaid leidsime ja need olid laual koos teiste roogadega. Samuti tegime piparkooke. Õigupoolest nii nagu juba New Yorgis elamise ajast kombeks on olnud, on Priit koos poistega teinud piparkoogimaja. Kui algusaegadel oli see lihtsalt väike majake, siis sai kombeks igal aastal midagi uut proovida. Nii on vahepealsetel aastatel valminud tuletorn, kirik, Parika maja jne. Seekord otsustas meespere, et peaks mõne Singapurile iseloomuliku maja ette võtma ning tegid piparkoogist Marina Bay Sand hotelli. Kui mäletate mu esimest postitust hotelli aknast, siis ehk juba teate seda maja. Aga panen selle siia ka meeldetuletuseks.

Lisaks tegime ka jõulukaraoket. Eks näis, kas sellest saab uus jõulutraditsioon. Jõulu kolmandal pühal võtsime ette väikese jalgrattamatka oma sõprade juurde, kes veel viimaseid nädalaid Sentosa saarel elavad. Sentosa saar on selline luksussaar, kus on väga kallid elamispinnad. Meie sõbrad kolivad sealt peagi ära, kuna igapäevaselt sealt linnas käia, on keeruline ja võtab pikalt aega. Ma täitsa mõistan nende valikut. 

Aastavahetusel oli meie kord külalisi vastu võtta. Kuna vaid 5 inimest tohib külla tulla, siis väga suurt prallet me ei korraldanud, kuid tore oli ikka. Et õhtu poleks üksluine, tuli meil ikka näärivana ka. See komme on meil sõpradega juba aastaid, et näärivana toob väikseid kingitusi, aga kink tuleb ikka korraliku esinemisega välja lunastada. Ütleme siis nii, et põhirõhk pole kingil, vaid pigem protsessil, kuidas kingitus välja teenida. Ma ei teagi ausalt öeldes, kust see komme on tulnud, et kingituse saamiseks tuleb laulda, luuletust lugeda või muudmoodi loominguline olla? Igatahes ei olnud meie ungari sõbrad sellise kombega enne kokku puutunud ja tean Gruusias elamise ajast, et ka inglastele oli see täiesti uus kogemus. Ameerikas viskab ju ka jõuluvana kingitused korstna kaudu kuuse alla ja keegi ei pea midagi kingituste kättesaamiseks tegema. Kust iganes see kinkide lunastamise komme on tulnud, on see igatahes väga hea meelelahutus ja meie teistest riikidest pärit sõbrad on alati vaimustuses sellest olnud. No ja tänu rahvusvahelisele seltskonnale saab ju veel erinevates keeltes luuletusi ja laule kuulda. 

Ahjah, Tobias tegi oma esimese tubli debüüdi näärivanana. Veidi punk ta ju oli, aga see on vaid tervitatav!