Teise lapsega on lihtsam kuidagi. Sa tead rohkem mis ees ootab ja hirm, et elu nüüd nii õudsalt muutub, pole ka õigustet. Aga kui te nüüd küsite, et kas siis mingit masendust seekord pole? Tegelikult ma üldse ei taha sellist "tugevat" sõna kasutada nagu "masendus" võib olla on "arulagedus" parem sõna? Ütleme siis nii, et kui Villemiga koju tulime, siis ühel hetkel kiskus küll suu viltu ja tuli jällegi see kartus või aukartus elu ees. Lihtsalt tekib selline tunne, et mulle on suur õnn jälle kaela kukkunud ja kas ma suudan seda õnne hoida? Oled sõna otseses mõttes 9 kuud üht väikest tegelast oodanud, mõelnud mis nägu ta on ja kas ta päris elus ka nii palju puksib (kui mu kõhus) - ja siis ta ongi sul käes ühel hetkel. No ja mis edasi? Keda või mida ma nüüd siis ootama hakkan - kas poja pulmakutset või lapselapsi ja kas ma ikka saan lapse kasvatamisega hakkama? Vot sellised mõtted käivad korra peast läbi... aga ma siiski ei nimetaks seda nii karmilt nagu "masendus".
Tulles tagasi 2004 juunisse, siis juhtusin pärast Tobiase ilmaletulekut lugema perekoolist artiklit teemal "taastumine pärast keiserlõiget". Mul kukkus suu lahti sellise mõttekäigu peale:
Keisrilõige kui paratamatu sekkumine kannab endas vastandlikke tundeid. Selles on abitu alistumine, jõuetuse tunne. Teisalt aga trotslik vastuhakk, võit ähvardava surma üle.
Ehk siis selle artikli sõnum oli selles, et keiserlõike läbi teinud emad võivad tunda suuremat masendust, sest nad ei saanud ise sünnitusega hakkama.
Võib olla mul puudub võitleja hing, aga ma tõesti ei tulnud selle peale, et tunda end vähem naisena kuna tehti keiserlõige. Kui sa oled ikka 20 tundi üritanud punnitada ja lõpuks tehakse keiser, siis lõppkokkuvõttes on kõige olulisem see, et lapsega on kõik korras. Miks ma seda kõike kirjutan on see, et mind ikka hämmastas et selline artikkel perekoolis on. Võib olla on veel naisi, kes poleks ise sellise mõttekäigu peale tulnudki ja võib olla mõni keiserlõike läbi teinud naine hakkabki pärast end "luuserina" tundma, sest näed ta ei saanud hakkama. Ma ei suuda endiselt nii mõelda.
Selline tõsisemat-laadi kirjutis sai seekord. Luban, et nüüd lõpevad need rasedus-sünnitus kirjutised.
Ahjah. Et mitte nii tõsiselt lõpetada... mul ei olnud üldse meeles see, kuidas imetamise alguses rinnad elavad identiteedikriisi läbi, üritades üliagarad olla. Eile käisin all poes ja üks kena müüja (mitte see, kes mu kõhtu vanasti teretas) küsis, kuidas beebi elab. Vastasin siis paarisõnaga ja mu looduslikud "piimakapid" otsustasid sõna "baby" peale kohe tööle hakata. Õnneks oli mul palju riideid seljas ja poemüüjale ma piimapritsi ei teinud. :)
Rohkem ma oma (ka inglise keelt valdavatest) rindadest ei kirjuta. :)
1 kommentaar:
Näe, kui lahedat lugemist leidub, kui tükk aega pole blogimaailma sattunud!!! :)
Sellest keisrilõike teemast - natuke iiveldama ajab küll see, kui vaadatakse kaastundliku näoga ja noogutatakse, kui ütled, et keiser oli. See tuleb tavaliselt inimestelt, kes ise pole seisnud silmitsi valiku ees, et mis on olulisem - mingi ürgteema või sinu lapse tervelt ilma saamine, nii et sa ka ise terveks jääd. Tõesti hämmastav. Ja see hakkama saamise teema. Pärast keisrit on taastumine palju raskem, nii et siis on (vähemalt minul oli) lapsega hakkama saamine ka natuke keerulisem. Nii et mis puutub hakkama saamisesse, siis on keisri puhul minu meelest vaja sel perioodil natuke rohkem jõupingutust, et kõigega hakkama saada. See selleks. Aga kui arvestada lugusid neilt sõbrannadelt, kelle eluliselt tähtsad funktsioonid on elu lõpuni häiritud (nt. valu seksi ajal) just selle tõttu, et ei tehtud suure lapsega keisrit, siis on mul igal juhul hea meel, et just nii läks.
Postita kommentaar