Kõigepealt minu kolmapäevane emotsioon. Nimelt käisin selle imetamise-uuringuga seoses Harlemi Haiglas. See on siis ka selline avalik, riiklik haigla, mis mõeldud vaesemale elanikkonnale. Kui olime sealsetele arstidele uurimuseplaani ära tutvustanud, tehti meile ekskursioon sünnitusosakonnas. Meid viidi ka enneaegsete beebide intensiivravi osakonda ja ma nägin seal ühte tibaitillukest, 26.nädalal sündinud tüdrukut. Ma ei oskagi kohe kirjeldada, see oli kurb ja samas ka rõõmus kogemus. Mul on ju 25.nädalat rasedust ehk siis see väike Rose on enamvähem sama suur, kui meite kõhuelanik. See oli ikka nii uskumatu, selline poolekilone väike inimene. Ema istus kogu aeg kõrval, loomulikult oli ta mures. Ja mul tekkis tahtmine teda kallistada, aga siis ma oleksin töinama ka pistnud. Õnneks olid arstid kõik väga optimistlikud ja ütlesid, et selle pisikese neiu puhul tundub et tal on nii suur tahtejõud, et ta jääb ellu. Tõesti, ta oli väga aktiivne. Üldsegi pidi selle asjaga nii olema, et enneaegselt sündinud tüdrukud on tugevamad, elu- ja tahtejõulisemad, mistõttu on ellujäämisvõimalus neil suurem. Ja teate, tagantjärgi mõeldes oli see ikka helge kogemus, sest sellest emast ja tütrest õhkus sellist ürgset jõudu, et nad saavad koos kõigega siin elus hakkama. Saadan Rose'le palju jõudu!
Seoses selle rinnapiima uuringuga olen pidanud tegema taustuuringut erirahvuste kultuurilistest uskumustest seoses rinnapiima ja imetamisega. Kogu see värk on väga huvitav ja kohati tundub uskumatu. Samas on ju meie enda rahvauskumused meditsiini koha pealt mul nii sees ja tunduvad loogilised, mistõttu ei maksa mul ka teiste rahvuste veendumuste peale pead vangutada. Konkreetsemalt asjast. Näiteks ladina-ameerikast pärit naised usuvad, et kui koged suurt raevu või viha, on tegu haigusega mil nimeks coraje või susto. Ja need raevuhaigused teevad sul piima pahaks. Ehk siis võõruta oma laps imetamisest, sest su piim ei kõlba kuhugi pärast vihahoogu. Samuti usub sellekandi rahvas, et imetada tohib ainult kaetud õlgadega, sest muidu päike kuivatab su piima ära.
Korealaste puhul kuulub laps rohkem lapse isa perekonnale, mistõttu on ämmal väga suur sõnaõigus lapselapse kasvatamise puhul. Esimesed kolm nädalat ei tohi ema eriti voodist tõusta, peab hoopis higistama tekikuhilate all, et paha veri (lochia) endast välja saada. Ja korealased arvavad, et vetikasupi (miyuk guk) ja ka riisi söömine aitab kaasa piima tekkele. Muud eriti naine pärast sünnitamist süüa ei tohi.
Aafrika juurtega naised usuvad, et on olemas sedatüüpi beebisid nagu ahned-tited (greedy-baby) ja sellist last ei suuda keegi ära imetada, mistõttu on varajane võõrutamine aktsepteeritud.
Need on ainult mõningad nende rahvuste uskumused selle teemaga seotult.
Minu meelest meil Eestis imetamisega seotult mingeid uskumusi pole, muud kui et see on ülioluline. Või on mõnd rahvapärimust?
Vabandan meessoost lugejate ees, kui selline teema veider tundub! Muide, siin on pahatihti nii, et kui mees ikka leiab et tema naise rinnad kuuluvad talle ja ta neid lapse söötmise nimel jagada ei taha, siis lapse ema ka ei imeta. Laste isadel on selle koha pealt väga suur sõnaõigus. Ma pole küll Eestis uurimust teinud (ja ma ei tea, et keegi teine oleks), aga minu meelest eesti isad on selle koha pealt väga mõistvad, toetavad ja ma pole küll kuulnud juhust, kus lapse isa oma lapsega ema rindade pärast rivaalitsema hakkab. Või on meie emad rohkem lapsevajadustele orienteeritud?
Aitab rindadest. Nagu ma enne ütlesin, siis teiste rahvuste meditsiinilised uskumused võivad tunduda küll totrad, aga samas usun ma ise ju siiralt viinasokkide ja -kompresside toimesse. Samuti olen ma ju küüslaugu usku. Seoses viinasokkidega, olen hakanud siin viimasel ajal küsima Ida-Euroopa päritolu inimestelt, et kas nemad ka sellist meetodit palaviku alandamiseks kasutavad. Ei kasuta! Üks rumeenlanna (olgu, olgu Rumeenia pole päris ida-euroopa) ütles, et nemad teevad kartulisokke. Pistavad kartuliviilud talla alla ja see võtab palaviku ära. Venelanna ütles, et nemad teevad õunaäädika sokke.
Nii et sokid on olulised. See venelanna oli üldse tore. Kurtsin talle, et mul on viimasel ajal migreenihood, mispeale soovitas ta teha neidsamu õunaäädika sokke ja hoida 10minutit peopesasid (nagu palvetaks) koos. Ja loomulikult aitab ka "citromon"! Vot tak!
4 kommentaari:
väga huvitav tundub see rinnapiimaga toitmise uurimus! siin mandril on muidugi eriliselt lihtne kõikvõimalike rahvastega kokku puutuda :)!
migreenide kohta ilmus Scientific American'is huvitav artikkel. kahjuks ei anta seal mingeid lahendusi (küll aga lootust parema ravimi suhtes), kuid „rahustas” mind kuidagi maha, et lihtsalt minu keha ei funktsioneeri õieti. ise kasutan Imitrex'i, mis õigel ajal võetuna tekitab küll üldist uimasust, kuid vähemalt saan migreenist mööda hiilida.
Killuke, siin mandril on tõepoolest eriti hea teha eri rahvusi võrdlevaid uuringuid ja nagu üks arst ütles, siis on see ideaalne koht uurimaks haigusi, milel puhul pole kindel kas tegu on geneetiliste või keskkonnast tulenevate põhjustega.
See artikkel oli tõepoolest huvitav, aitäh viitamast ja soovitamast! Ma saan praegu kasutada ainult paracetamoli, mida eestist suvel paar pakki kaasa ostsin. Õnneks siiani on aidanud.
Tõesti põnev uurimus, hoia meid tulemustega kursis!
Muide, kuulsin just hiljuti, et keskmine imetamise kestus maailmas on..... 5 aastat!!!
Oi Yngveke, kuidas läheb?
Uuringu tulemustega ma vist kursis hoida ei saa, sest tegu on 3-aastase projektiga ja tegelikult on veel arvestatud, et alles 4.aastal saab kokkuvõtted ja järeldused teha (sest materjali saab sealt uurimiseks palju). Aga kui miskit huvitavat kogen, loen, siis annan igatahes teada.
See 5 aastat imetamist on ilmselt seetõttu, et arengumaades imetatakse väga kaua, kuna see on paljude laste ainuke toite-allikas. Kujuta ette, kui Tobias veel rinda saaks. Sina jeerum!
Oleks Freud teadnud, et tänapäeval keskmine imetamise kestus on 5 aastat!
Postita kommentaar