Hiina Uus Aasta

Head Uut, Draakoni Aastat!

Huvitaval kombel on Singapuris elamisega veidi sarnane lugu, nagu oli Gruusias. Ehk siis pärast meie talviseid pühi (jõulut ja uut aastat), tuleb veel teine sats sarnaseid pühi. Gruusias tähistati jaanuaris Gruusia õigeusu kiriku järgi nii jõule (7.01), kui ka uut aastat 13.01. Seega seal oli suur vaikuse ja puhkuse periood detsembri teisest poolest kuni jaanuari keskpaigani. Erinevalt Gruusiast siin elu vahepeal seisma ei jää, kuid Hiina Uus Aasta on väga suur ja oluline püha. Seda tähistatakse tegelikult suisa 15 päeva ehk Hiina uue aasta esimesele päevale eelnevast ööst kuni laternafestivalini, mida tähistatakse 15. päeval. Seega sel aastal 10. kuni 25. veebruarini. 

Ja selle pühaga seoses on ikka väga palju traditsioone. Laupäeval, kui oli Uue aasta esimene päev, oli tõesti suurem osa poode kinni, sest tegu niivõrd suure pühaga. Nagu Eestiski, siis seda siin naljalt ei juhtu, et poed kinni oleksid. Linnapeal kõndis ka sellevõrra vähem inimesi, kuid nende puhul, keda näha oli, tundus nagu oleksid ühe ja sama spordikoondise mängijad linnapeale lahti lastud, kuna kõik kandsid punaseid või kollaseid riideid. Nimelt sümboliseerib punane õnne, vitaalsust ja edukust ning peaks ka halvad jõud eemale hoidma. Kollast nähakse võimu, kuninglikkuse ja ärksuse värvina. Seega on need kaks värvi väga soositud Hiina kultuuris ja eriti uue aasta aegu. Aga valget ja musta ei soovitata kanda sel perioodil, kuna neid mõlemaid nähakse leinavärvidena. Muide olengi kuulnud, et matustel kantakse siin pigem valget, mis on suhteliselt vastupidine meie kommetele.

Nii arvataksegi, et kõik, mis sa teed Uue Aasta esimesel päeval või sel perioodil, mõjutab kogu su ülejäänud aastat. Näiteks ei tohi uue aasta esimesel päeval tuba pühkida, kuna arvatakse, et pühid õnne minema; peaks hommikul magama nii kaua, kui torust tuleb, kuna muidu tuleb kiirustav aasta; ei tohiks süüa putru, kuna see oli vaeste Hiina perede toit ja kui esimesel päeval seda sööd, siis võib juhtudagi, et on nii vaene aasta ja saab vaid putru süüa, jne. Panen siia ühe ingliskeelse õpetuse mida teha võib ja mida mitte. 

Lisaks kogu värvigammale, on viisakas kinkida inimestele suuri mandarine (mitte igasuguseid) ja oluline on, et neid oleks paaris arv, kuid mitte neli. Number 4 on üldse siin põlu all, kuna see meenutab sõna 'surm' ja sestap võib Singapuris olla ka nii, et pole korter number nelja või ükski auto ei pargi parklas sellise numbriga kohale. Natuke nagu Ameerikas number 13. Aga see eest, number 8 on väga suures soosingus, kuna see meenutab sõna 'rikkus' ja nii on ta nende kultuuris üks populaarsemaid numbreid. Olen vist ennegi kirjutanud, et Priidult on mitmete kohalike poolt küsitud, et kuidas õnnestus saada saatkonna auto numbriks 88? Priit on naljaga pooleks öelnud, et ootasimegi nii kaua saatkonna avamisega, et saaks selle numbri. Ühesõnaga numbrimaagia!

Üldsegi olen üllatunud sellest, kui palju on Hiinas seotud sellega, kuidas mõni sõna kostub või mida meenutab ning kuidas see paneb paika selle sõna saatuse. Kuulsin eile (Viker)raadiost, et üldjuhul on niiöelda Hiina vana aasta õhtu Hiinas ka riiklik püha, kus pered kogunevad, et vana aasta ära saata. Sel aastal anti aga võimude poolt teada, et seda püha nii väga tähistama ei peaks. (Kirjutamata) põhjus on selles, et tol päeval soovitakse hiina keeles midagi sellist, mis tähendab otsetõlkes päikeseloojangust lahti saama. Kuna aga sõna 'päikeseloojang' kostub nagu Hiina kõige kõrgema juhi Xí Jìnpíng'i eesnimi, võib vana aasta õhtu soov meenutada ka midagi sellist, et saame XI'st lahti. See on ka siis põhjus, miks ei soositud selle päeva tähistamist ja sooviti pisendada selle sõnapaari kasutamist. Eks ebausku on kõikides rahvustes ja kui Hiina rahvas on ebauslik, siis on ju täitsa mõistetav, et seda on ka nende liidrid. Aga ma ei tea, et meie ebausk Eestis oleks seotud sellega, kuidas mõni sõna või väljend kostub. 

Draakoniaastat nähakse aga väga edukate inimeste aastana, mistõttu loodetakse, et sel aastal tahavad kõik ka beebisid tegema hakata, et laps saaks draakoniaastal sündida. Päris naljakas oli lugeda, et Singapuri peaminister, kes ka ise on draakoni aastal sündinud, soovitas oma uusaasta kõnes kõigil väikseid draakoneid tegema hakata ja tõi ka välja statistika, et eelnevalt on draakoniaastal täheldatud sündivuse kasvu. Singapurlased on minu jaoks väga ratsionaalsed, mistõttu on mõne tähtkuju mainimine ja seostamine demograafiliste lainetega päris humoorikas. Samas suure osa siinsete elanike juured ulatuvad Hiinasse, kus tähtkujudel ja kuuseisudel on oluline roll ning ilmselt võibki nii olla, et üritatakse lapse tähtkuju ka rihtida. No ja arvestades, et nende sündimus on vähenenud alates 60-ndatest, siis ega ei imesta selliste sõnumite üle. Vaatan lehtedest, et Hiinas on sama teema õhus. Lisan siia ka lõigu ajalehe artiklist.

Kohe varsti lõpetan oma jauramise. Aga olgu veel öeldud, et lisaks sellele on komme anda Ang Baod. See tähendab, et annad ümbrikus raha lastele ja noortele (kes pole veel abielus) ning saan aru, et ka koduabilistele tuleb punane ümbrik kätte anda. Ja jällegi on oluline, et seal oleks kahega jaguv summa, kuid mitte number 4-ga lõppev number. 

Kuna singapurlastele on söök oluline, siis on muidugi ka toitu puudutavaid traditsioone. Singapuris süüakse Hiina uue aasta puhul Loheid. See on jällegi sümboleid täis söök, kus visatakse "õnne kokku". Yusheng, on segu õhukesteks viiludeks lõigatud toorest kalast ja hakitud köögiviljadest, ja maitseainetest – neid lisatakse ükshaaval kindlas järjekorras ja loetakse soove. See toit on suurel kandikul keset (soovitavalt ümmargust) lauda ja siis visatakse pulkadega seda õhku. Kes viskab kõige kõrgemale, sel tuleb kõige edukam aasta. Lisan siia video eelmisest aastast, kui Aime-Ants-Uku-Susi meil külas käisid ja saime ka õnne loopida. 

Igatahes head draakoni aastat teile kõigile!

Eesti talv ja imeline kaamoseaeg

Ja saimegi kõik Eesti talve nautida! Ideaalne! Inimesel pole ikka palju õnneks vaja. Aga ütlen ausalt, et no nii mõnus oli tunda külma ja ikka ka väga ekstreemset külma, mida ma ei mäletagi millal viimati (ka Eestis) kogesin. 

Tunnistan, et nüüd tänu Singapuris elamisele, saan aru, kui palju me tänu aastaaegadele ja ilma vaheldumisele erinevaid emotsioone läbi elame. Kuidas meil võib olla selliseid rõõme, mille peale teises Maailma otsas ei oska tullagi. No näiteks see, kui jaanuaris hakkad jälgima, kuidas vaikselt, minutite haaval tuleb juurde valget aega ning siis rõõmustad selle üle. Mina rõõmustasin seekord ka kaamose üle, mis jõulueelsel ajal valdab. Sain aru, et ega ma polegi igatsenud jõuluajal pelgalt lund, külma ja perekonda, vaid sinna jõuluaja juurde käibki ka see kaamos ja pisuke nukrus. See pimedus võib ka helge olla - eriti lumega. Teisalt saan muidugi aru, et kui see kaamos kestab 5 kuud, siis lõpuks on päris suur väsimus ja tülpimus sellest ning energia kipub otsa saama. 

Aga ma sain koolitööd tehtud, Tartus käia ja samas oli nii hea meel, et Tobias sai kaitseväest nädalaks puhkusele ning saime kõik koos veeta jõulud ja uue aasta. 

See kõik pani ka mõtlema, et lapsepõlv mõjutab ikka väga palju seda, millised standardid elus kujunevad. "Õige" jõulutunne on igas riigis erinev. Eelmisel aastal saime osa austraallaste jõuludest ning neile tähendab see grillipidu, kus grillitakse mereande ning käiakse ujumas kas ookeanis või kodubasseinis.

Aga mingid väikesed harjumused jäävad ikka lihtsalt külge. Avastasin, et kui Eestis sattusin mõne eskalaatori peal sõitma, siis läksin automaatselt vasakule poolele, selleks, et paremalt poolt saaksid inimesed mööda minna. Aga siis meenus, et Eestis selliseid kirjutamata reegleid pole.

Hea meel oli ka seda kogeda, et uisutamine on midagi sellist, mis ei lähe meelest ära. Jõudsime poistega ka Piritale uisutama minna ning kuigi alguses liikusin nagu puuhobune, siis pärast puges juba väike julgus sisse ja sai täitsa kenasti uisurõõme nautida. 

Aga rohkem pilte, vähem möla!

Eestis käik algas Triinu-Mari juubelipeoga.

Varnjas saime ka käia ja nautida jääd.

Uue aasta peo teema oli seekord Bollywood. 

Igatahes ilusta 2024. aasta jätku meile kõigile!

Annie Lennoxi häälega esperanto

Mis ma siin ikka vabandan, kuidas aega üldse pole. See on juba liialt vana plaat.

Mu uusaasta lubadus on küll, et kirjutan igal nädalal kasvõi 5 lauset. Lihtsalt väikseid tähelepanekuid. Eks näis, kas õnnestub.

Praegu istume Villemiga lennujaamas, et Eesti poole lennata. Nii põnev! Me pole ju kaks ja pool aastat lund näinud! Ja Tobiast, Gogot ja teisi lähedasi pole ka juba liiga ammu näinud. 

Aga tänased tähelepanekud. Mõtlen, et kas inimesed varsti üldse on motiveeritud keeli õppima? Ilmselt saab peagi olema mingi vidin, näiteks proteesid, mille paned suhu ja mis konverteerib su jutu sellesse keelde, mida parasjagu tahad. Ja kindlasti tehakse see vidin veel nii lõbusaks, et võid endale teistsuguse hääle valida. 

See mõte tekkis mul sellest, et kui käisime palverännakul Santiago de Compostelas, siis hispaanlased just ei hiilanud inglise keele oskusega. Samas, portugaallased rääkisid suht hästi. Eks see on tingitud ilmselt sellest, et hispaania keelt kõnelevaid riike on Maailmas päris palju ning sellega saab hakkama. Ühes öömajas, kus jällegi perenaine inglise keelt ei vallanud, kirjutas ta oma telefonis google translate'i oma hispaaniakeelse sõnumi ja siis lasi meile seda inglise keeles. 

Täna astusin siin Singapuris taksosse ja mind võttis vastu naerusuine ja väga rõõmus kohalik mees. Ta uuris, kust ma pärit olen ja mis keelt me seal Eestis räägime. Ega ma kade selle info jagamisega polnud  - onju see suht tavapärane küsimus taksojuhtide poolt. Aga vahetult enne, kui maha hakkasin minema, tuli autokõlaritest sulaselge eestikeelne jutt. No midagi sellist: "Hea reisija, loodan et nautisite sõitu minu autopardal. Soovin Teile ilusat päeva ja samuti tahaksin kaasa anda tänase päeva mõttetera: ärge ihake palju raha ja rikkust, vaid olge õnnelik hea tervise ja väikeste asjade üle". Ma olin üpris kohkunud, et kust nüüd selline jutt tuli. Aga tundub, et sel taksojuhil oli mingi selline stampjutt ja ta lasi kõigi väljamaalaste puhul selle nende keelde tõlkida ja AI poolt ette lugeda. Ta ise oli nii õnnelik selle üle, et ma üllatusin. Ja eks ta tegigi tuju heaks. Nähes erinevaid riste, mis ta armatuuril rippusid, siis ilmselt oli tegu kristlasega ja ta oli otsustanud igal päeval mõne mõttetera oma klientidele öelda.  Nagu omamoodi jutlustaja. No miks mitte!

Ja teine tänane tähelepanek. Aasias on ikka suur osa inimesi niivõrd harjunud hierarhiatega ja parematest (ka keskklassi) peredest pärit inimesed on ikka väga harjunud olnud sellega, et neil on olnud koduabilised. Kohtusin täna ühe naisega, kes oli üles kasvanud Indias, kuid kolis siis ülikooli ja hiljem tööle nii Inglismaale, kui ka USA-sse. Kui ta küsis, kas meil on koduabiline ja kuulis mu eitavat vastust, siis rääkis ta vaimustunult sellest, kuidas neil ka USAs elades polnud abilist. See oli kuidagi selline lahe ja uus kogemus, et kõike tuli ise teha. 

Ja viimane teadaanne on see, et jooksin jällegi Singapuri maratonil 10 km distantsil. Ja loomulikult võtsin 44-aastaste eesti naiste seas. :)

Ikka see suvi 2023

Ei tohi tõesti katteta lubadusi anda. Võttis jällegi peaaegu 2 kuud, et kirjutada. (Vabanduust, Kristiina! :) ) Ei tea, kas saangi ajajuhtimise kunagi selgeks. Oktoobrisse jäi kahenädalane Santiago de Compostella rännak, kus kõndisime 200 km maha. Sellest kirjutan aga järgmises postituses põhjalikumalt.

Kribasin eelmine kord maikuu tegemistest. Võtan nüüd ülejäänud (suve)aja olulisemad tegemised ka kokku. 

Singapurile ja meie siinviibimisele mõeldes toimus juuni alguses oluline sündmus saatkonna ruumide avamise näol. Rõõm oli suur, et peaminister Kaja Kallas tuli selleks ja ka mitmel olulisel konverentsil osalemiseks Singapuri ning tema särav isiksus aitas kõvasti kaasa sellele, et Eesti (riik, millest alati kõik tingimatta kuulnud pole) oli kõikjal meediapildis. 

5. juunil toimus ka vastuvõtt, kus kokku said Eesti kogukond, diplomaadid, kohalikud Eesti sõbrad ning kus nii meie peaminister, kui ka Singapuri välisminister Dr. Vivian Balakrishnan (ja mu ärra muidugi ka) pidasid väga siirad ja toredad kõned. Ja nagu Gruusias, laulis Tobias ka Eesti hümni. Ei ole tal küll enam see lapsehääl, kuid arvan, et ilus oli ikka. NING - eestlased on laulurahvas ja tõesti see väike seltskond, kes meil siin on, laulis kõik uhkesti kaasa.

Ja veidi peale seda tähtsündmust, sõitsime juba poistega Eestisse. Priit jäi veel juuli keskpaigani Singapuri. Veidi eriliseks ja ka kurvaks tegi selle lahkumise asjaolu, et Tobias lahkus Singapurist jäädavalt (vähemalt seekord), kuna ees ootas kaitseväeteenistus. 

Palju räägitakse lapsevanemaks saamisest ja selle rõõmudest, valudest, kuid vähe räägitakse sellest, kui keeruline on, kui laps saab suureks ja lendab pesast välja. See on muidugi asjade ja eluolu loomulik käik, kuid lapsevanemana (või vähemalt mulle) on see siiski veidi mõttestamistvajav olukord olnud. No ja tegelikult on ju Villempoiss jätkuvalt meiega. Nii et lapsevanema identiteet on sel kujul olemas. Ja samas, kas see, et meie poisid on nii-öelda "third-culture kids" ehk lapsed, kes on elanud suure osa oma elust erinevates riikides, kas see ka veidi muudab seda olukorda. Nagu lugenud olen, siis "kolmanda-kultuuri lapsi" iseloomustab see, et nad on väga head kohanejad, samas neil ei teki väga põhjapanevaid ja pikaajalisi sõprussuhteid, kuna nad on elus pidanud nii palju kolima. Ja eks sama iseloomustab mingil määral ka "kolmanda-kultuuri täiskasvanuid", mistõttu on perekond kooslusena mõnesmõttes ainuke stabiilne punkt. Ühesõnaga, see on nüüd hüpoteetiline, kõhutunde jutt - aga kohati mulle tundub, et arvestades neid asjaolusid, on/oli meil kõigil keerulisem lahti lasta või seda muutust ette võtta, et üks meist lendas pesast välja. Selline mõtisklus.

Eestisse jõudmine oli nagu tavaliselt väga pühalik ja tore. Kallid sõbrad on mu ära hellitanud ja ma enam ei oskagi vist ilma isamaalise koorilauluta Eestisse saabuda. (Ja Villemi reaktsioon on teismelisele kohaselt võrratu) :)

Suvi Eestis ja Gogo nägemine on muidugi ühed oodatuimad hetked igal aastal.

Aga ega ma kohe Eestisse jõudes puhkama asunud. Kuna ma Singapuris tööd ei leidnud, siis otsustasin proovida Taru Ülikooli Skytte Instituudi politoloogia doktorantuuri. Esitasin oma kavandi ning 25. juuniks kutsuti mind intervjuule. Rõõm ja õnn oli suur, kui selgus, et mind on vastu võetud! Kandidaate oli 21 ja vastu võeti 3. Nii et veidi ajas see kõik rinna kummi ka. Kui nüüd selle teekonna läbi ka käin, siis suureneb rinnaümbermõõt uhkusest kohe väga palju! (eiiiii, ärgem hakake mõtlema rinnasuurenduse operatsioonile)

Minu doktoritöö teema on laias laastus digiprügi ja selle vähendamisvõimalused erinevatel tasanditel.

Eelmise suve oluline ja veidi kurb päev oli ka 17. juuli, mil Tobias läkski kaitseväkke. Iseenesest on see ju positiivne ja üllas, kuid teadmine, et meie oleme siiski kaugel maal ja ei näe Tobiast peaaegu aasta, võttis meil kõigil harjumist. Aga Tobias on rahul ja harjunud nüüdseks sõdurpoisi eluga. Tore on see, et nüüdseks enamus nädalavahetustel on tal ka võimalus ka koju (ehk Aime-Antsu juurde) saada.

Aga muidu möödus suvi väisates erinevaid Eesti saari (Saaremaa, Hiiumaa, Ruhnu), veetes mõnusalt aega Varnjas, Tallinnas, Võrumaal, Viljandimaal jne. Ja sõbrad, sõbrad, kallid sõbrad! (siinkohal on fotode autorid erinevad - Monika, Laur, Ly, ERR, Aksel ja kui unustasin kedagi, siis vabandan)

Enne Singapuri tulekut saime Tobiase ja Gogoga ühe nädalavahetuse veel mõnusalt Varnjas veeta. 

No mis nii viga! 

Aga järgmine kord juba Singapuri tegemistest.

Kolmas aasta, alga!

Aeg läheb ikka väga kiiresti. Selles, et pole jõudnud peaaegu pool aastat kirjutada on süüdi imeline Eesti suvi, pere, sõbrad, Tartu Ülikool, Eesti riik ja otseloomulikult ka Kaja Kallas! Vaatasin, et kirjutasin viimasti aprillis. Mais lõpetas Tobias kooli, Priidu sünnipäevaaegu jõudsime veel paar päeva väisata Malakkat, juuni alguses toimus Kaja Kallase menukas visiit Singapuri, mille käigus avati ka saatkonna uued ruumid ning nädal pärast seda põrutasime Villemiga juba ise ka Eestisse. Tobias oli läinud meist veidi varem, kuna teda ootas tervisekontroll seoses sõjaväkke minekuga. Ja mul olid veel  ju ka sisseastumiseksamid Tartu Ülikooli Skytte Instituudi doktorantuuri. 

Väga lühidalt siis veel kevadistest sündmustest. 

Tobi lõpetamine

19. mail lõpetas Tobias kooli. See IB süsteem on selles osas kummaline, et kuna eksameid hindavad ülemaailmsed komisjonid, siis saavad noored diplomi kätte nii, et nad tegelikult ei tea, kas läbisid ikka eksamid. Viimaste tulemused jõuavad alles juulis. Nüüdseks muidugi teame, et Tobi lõpetas igatpidi. Siin ka mõned fotod sellest sündmusest.

Melaka

Mai lõpus käisime ühes Malaysia boheemlaslikus linnas, nimega Melaka (Malacca inglise keeles). Ma kohe ei oskagi kokku võtta, mis selle linna juures oli võluvat... aga seal oli palju kitši, teisalt nagu öeldud boheemlust ning samuti on seal veel tugevad Portugali mõjutused (portugaallased vallutasid Melaka 1511. aastal ja seal elab siiani päris suur portugaallaste kogukond). Aastast 2008 on Melaka ka UNESCO maailmapärandilinn. Singapurist saab sinna üpris mugavalt bussiga (sõltuvalt päevast ja ajast võtab see ca 4 tundi) ja tõttöelda ma soovitaksin neile, kes armastavad veidi korralagedust ja humoorikat kitši. Me nautisime seda väljasõitu väga ja osaliselt ka seetõttu, et saime sel reisil veel neljakesi koos olla, mida nüüd vist veidike aega ei saa (kuna Tobi on sõjaväes). Järgnevad fotojäädvustused:

Suvistest tegemistest kirjutan veel mõne päeva jooksul.

Bukit Brown kalmistu

Seekordne sissekanne saab olema võib olla veidi morbiidne.

Ma ei teagi, kas olen siin seda enne maininud, kuid mul on teiste saatusekaaslastega koos siin väike matkaklubi. Ehk iga kahe nädala tagant läheme väikse kambaga Singapuri matkaradasid avastama. Häda on veidi selles, et ega neid matkaradu siin väikesel ja suure rahvastikuga saarel pole. Sestap vahel võtame ette ka retki linnalisemates piirkondades.

Viimane matk viis meid vanasse Hiina surnuaeda, mille nimi on Bukit Brown cemetry. Enne, kui seda täpsemalt kirjeldan, siis olgu öeldud, et maapuuduse tõttu on Singapuris matmispoliitika, mille kohaselt matmispaik kehtib vaid kuni 15 aastat. Pärast 15 aasta möödumist kaevatakse haud välja. Lahkunu perekond peab valima tuhastamise või mõne muu (?) variandi vahel. Ma ei ole selle kõigega nii kursis - olen taamalt näinud surnuaedu, mis on nagu Ameerikas ehk ridamisi hauakive (nagu kartoteek). Väidetavalt on kusagil ka sellised kapid, kuhu urn pannakse. Aga meie matkarada viis vanasse Hiina surnuaeda, mis avati 101 aastat tagasi ja kuhu enam pärast 70-ndaid pole kedagi maetud. Üllatav oligi selle surnuaia puhul see, et see asus suurel maa-alal, hauad olid kõik veidi erinevad ning paljusid neist kaunistasid kõiksugu ägedad skulptuurid. Lugedes selle surnuaia kohta, sain teada, et 1904. aastal tegi Singapuri hiinlaste kogukond lobitööd, et eraldataks kalmistu mittekristlikele hiinlastele. Eelnevalt oli selliseid hiinlasi maetud eraperekalmistutele. Võttis aega, mis ta võttis, kuid 1919. aastaks oli omandatud avaliku kalmistu jaoks 213 aakrit maad ning 2022. aastal see ka avati.

Erinevalt klannide- või perekalmistutest ei eeldanud see kalmistu enne matmist kogukondlikku kuuluvust, st suhet perekonna või suguvõsaga. Ühest allikast loen välja lause "nüüd võis kõrvuti matta erinevat kogukondlikku päritolu hiinlasi, nagu Hokkien, Teochew, Kantoni, Hakka ja Hainanese või perekonnanimed." Päris huvitav kihistumis- ja klassierinevuste vähendamise viis. Kirjas on ka nii: "Algselt ei tahtnud hiinlased end munitsipaalkalmistu distsipliinile allutada. Esimese matmiseni kulus rohkem kui kolm kuud ja selle esimesel tegevusaastal maeti kalmistule vaid 93 inimest. 1929. aastaks oli aga enam kui 40% kõigist omavalitsuste piires olevatest matustest Bukit Brownis. Erineva kogukondliku päritoluga hiinlaste, olgu siis rikkad või vaesed, eliit või tavainimesed, matmine Bukit Browni sai vastuvõetavaks ja tavaliseks." Ühesõnaga teises ilmas ollakse ikka võrdsed ja klassiühiskond ei kehti.

No ja muidugi on hiljutistel aastatel mitmeid kordi võetud Singapuris vastu otsus, et see kalmistu kaotada ning ehitada sinna suured elamud ja poed. Maapuudus on ju siin väga suur. Aga tänu siinsele Looduskaitse Seltsile ja ka Muinsuskaitseametile, on siiski suuremat osa surnuaeda suudetud säilitada. Osati läbib surnuaeda küll suur tee, kuid suurem osa on siiski säilinud.

Ühesõnaga tegu oli ikka päris müstilise ja ägeda kohaga. Müstiliseks tegigi eelkõige see metsik loodus, mis oli ka mitmed hauad üle võtnud. Samuti, kui alguses valest kohast sisenesime, siis olid kõikjal sildid, et sisenete omal vastutusel, kuna sellel maa-alal elavad ka kodutud koerad (kes on väga territoriaalsed). Lisaks kodututele koertele tundus, et seal elasid ka kodutud inimesed. Ilmselt selline kontrast väga korraldatud ja puhtas Singapuris, kus kunagi ei näe kodutuid (ei inimesi ega ka koeri), andis oma panuse müstikale. Lisaks tohutule linnulaulule, silmitsesid meid vahepeal ka skeptilised ahvid. Ja kogu surnuaia kohal oli väike lõkkehõng. Kuna oli mingi Hiina surnuaiapüha, siis viiakse hauale süüa, põletatakse värvilisi paberilipakaid jne. Kahjuks kõige kohta ei tea, aga see oli väga põnev ja veidi hirmuäratav ka. Ja kuigi ma üldiselt ei ole kalmistuid väga armastanud, siis Priidule (ja tervitan siinkohal ka Andrest!) on need alati meeldinud. Seekord meeldis mulle ka. Mingi suur rahu tuli seal sisse ja lõkkelõhn tuletas meelde lapsepõlve. Kiisa vanaema ja vanaisa juures peeti pidusid ikka nii, et lõke tehti ülesse. Ja siis sellised niidud, mida ju siin Singapuris üldiselt kunagi ei näe. 

Viimaseks olgu veel öeldud, et kuigi mitmed hauad olid juba looduse poolt üle võetud, siis samas oli väga uhkeid haudasid, millel lisaks uhkele valvur-skulptuurile, tuli ka muusikat. Hauale oli pandud päevalille-laadne kõlar (mis töötab ilmselt päikesepatareidega) ja sealt tuli kogu aeg klassikalist muusikat.