Mis ma siin ikka vabandan, kuidas aega üldse pole. See on juba liialt vana plaat.
Mu uusaasta lubadus on küll, et kirjutan igal nädalal kasvõi 5 lauset. Lihtsalt väikseid tähelepanekuid. Eks näis, kas õnnestub.
Praegu istume Villemiga lennujaamas, et Eesti poole lennata. Nii põnev! Me pole ju kaks ja pool aastat lund näinud! Ja Tobiast, Gogot ja teisi lähedasi pole ka juba liiga ammu näinud.
Aga tänased tähelepanekud. Mõtlen, et kas inimesed varsti üldse on motiveeritud keeli õppima? Ilmselt saab peagi olema mingi vidin, näiteks proteesid, mille paned suhu ja mis konverteerib su jutu sellesse keelde, mida parasjagu tahad. Ja kindlasti tehakse see vidin veel nii lõbusaks, et võid endale teistsuguse hääle valida.
See mõte tekkis mul sellest, et kui käisime palverännakul Santiago de Compostelas, siis hispaanlased just ei hiilanud inglise keele oskusega. Samas, portugaallased rääkisid suht hästi. Eks see on tingitud ilmselt sellest, et hispaania keelt kõnelevaid riike on Maailmas päris palju ning sellega saab hakkama. Ühes öömajas, kus jällegi perenaine inglise keelt ei vallanud, kirjutas ta oma telefonis google translate'i oma hispaaniakeelse sõnumi ja siis lasi meile seda inglise keeles.
Täna astusin siin Singapuris taksosse ja mind võttis vastu naerusuine ja väga rõõmus kohalik mees. Ta uuris, kust ma pärit olen ja mis keelt me seal Eestis räägime. Ega ma kade selle info jagamisega polnud - onju see suht tavapärane küsimus taksojuhtide poolt. Aga vahetult enne, kui maha hakkasin minema, tuli autokõlaritest sulaselge eestikeelne jutt. No midagi sellist: "Hea reisija, loodan et nautisite sõitu minu autopardal. Soovin Teile ilusat päeva ja samuti tahaksin kaasa anda tänase päeva mõttetera: ärge ihake palju raha ja rikkust, vaid olge õnnelik hea tervise ja väikeste asjade üle". Ma olin üpris kohkunud, et kust nüüd selline jutt tuli. Aga tundub, et sel taksojuhil oli mingi selline stampjutt ja ta lasi kõigi väljamaalaste puhul selle nende keelde tõlkida ja AI poolt ette lugeda. Ta ise oli nii õnnelik selle üle, et ma üllatusin. Ja eks ta tegigi tuju heaks. Nähes erinevaid riste, mis ta armatuuril rippusid, siis ilmselt oli tegu kristlasega ja ta oli otsustanud igal päeval mõne mõttetera oma klientidele öelda. Nagu omamoodi jutlustaja. No miks mitte!
Ja teine tänane tähelepanek. Aasias on ikka suur osa inimesi niivõrd harjunud hierarhiatega ja parematest (ka keskklassi) peredest pärit inimesed on ikka väga harjunud olnud sellega, et neil on olnud koduabilised. Kohtusin täna ühe naisega, kes oli üles kasvanud Indias, kuid kolis siis ülikooli ja hiljem tööle nii Inglismaale, kui ka USA-sse. Kui ta küsis, kas meil on koduabiline ja kuulis mu eitavat vastust, siis rääkis ta vaimustunult sellest, kuidas neil ka USAs elades polnud abilist. See oli kuidagi selline lahe ja uus kogemus, et kõike tuli ise teha.
Ja viimane teadaanne on see, et jooksin jällegi Singapuri maratonil 10 km distantsil. Ja loomulikult võtsin 44-aastaste eesti naiste seas. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar