Ei tohi tõesti katteta lubadusi anda. Võttis jällegi peaaegu 2 kuud, et kirjutada. (Vabanduust, Kristiina! :) ) Ei tea, kas saangi ajajuhtimise kunagi selgeks. Oktoobrisse jäi kahenädalane Santiago de Compostella rännak, kus kõndisime 200 km maha. Sellest kirjutan aga järgmises postituses põhjalikumalt.
Kribasin eelmine kord maikuu tegemistest. Võtan nüüd ülejäänud (suve)aja olulisemad tegemised ka kokku.
Singapurile ja meie siinviibimisele mõeldes toimus juuni alguses oluline sündmus saatkonna ruumide avamise näol. Rõõm oli suur, et peaminister Kaja Kallas tuli selleks ja ka mitmel olulisel konverentsil osalemiseks Singapuri ning tema särav isiksus aitas kõvasti kaasa sellele, et Eesti (riik, millest alati kõik tingimatta kuulnud pole) oli kõikjal meediapildis.
5. juunil toimus ka vastuvõtt, kus kokku said Eesti kogukond, diplomaadid, kohalikud Eesti sõbrad ning kus nii meie peaminister, kui ka Singapuri välisminister Dr. Vivian Balakrishnan (ja mu ärra muidugi ka) pidasid väga siirad ja toredad kõned. Ja nagu Gruusias, laulis Tobias ka Eesti hümni. Ei ole tal küll enam see lapsehääl, kuid arvan, et ilus oli ikka. NING - eestlased on laulurahvas ja tõesti see väike seltskond, kes meil siin on, laulis kõik uhkesti kaasa.
Ja veidi peale seda tähtsündmust, sõitsime juba poistega Eestisse. Priit jäi veel juuli keskpaigani Singapuri. Veidi eriliseks ja ka kurvaks tegi selle lahkumise asjaolu, et Tobias lahkus Singapurist jäädavalt (vähemalt seekord), kuna ees ootas kaitseväeteenistus.
Palju räägitakse lapsevanemaks saamisest ja selle rõõmudest, valudest, kuid vähe räägitakse sellest, kui keeruline on, kui laps saab suureks ja lendab pesast välja. See on muidugi asjade ja eluolu loomulik käik, kuid lapsevanemana (või vähemalt mulle) on see siiski veidi mõttestamistvajav olukord olnud. No ja tegelikult on ju Villempoiss jätkuvalt meiega. Nii et lapsevanema identiteet on sel kujul olemas. Ja samas, kas see, et meie poisid on nii-öelda "third-culture kids" ehk lapsed, kes on elanud suure osa oma elust erinevates riikides, kas see ka veidi muudab seda olukorda. Nagu lugenud olen, siis "kolmanda-kultuuri lapsi" iseloomustab see, et nad on väga head kohanejad, samas neil ei teki väga põhjapanevaid ja pikaajalisi sõprussuhteid, kuna nad on elus pidanud nii palju kolima. Ja eks sama iseloomustab mingil määral ka "kolmanda-kultuuri täiskasvanuid", mistõttu on perekond kooslusena mõnesmõttes ainuke stabiilne punkt. Ühesõnaga, see on nüüd hüpoteetiline, kõhutunde jutt - aga kohati mulle tundub, et arvestades neid asjaolusid, on/oli meil kõigil keerulisem lahti lasta või seda muutust ette võtta, et üks meist lendas pesast välja. Selline mõtisklus.
Eestisse jõudmine oli nagu tavaliselt väga pühalik ja tore. Kallid sõbrad on mu ära hellitanud ja ma enam ei oskagi vist ilma isamaalise koorilauluta Eestisse saabuda. (Ja Villemi reaktsioon on teismelisele kohaselt võrratu) :)
Suvi Eestis ja Gogo nägemine on muidugi ühed oodatuimad hetked igal aastal.
Aga ega ma kohe Eestisse jõudes puhkama asunud. Kuna ma Singapuris tööd ei leidnud, siis otsustasin proovida Taru Ülikooli Skytte Instituudi politoloogia doktorantuuri. Esitasin oma kavandi ning 25. juuniks kutsuti mind intervjuule. Rõõm ja õnn oli suur, kui selgus, et mind on vastu võetud! Kandidaate oli 21 ja vastu võeti 3. Nii et veidi ajas see kõik rinna kummi ka. Kui nüüd selle teekonna läbi ka käin, siis suureneb rinnaümbermõõt uhkusest kohe väga palju! (eiiiii, ärgem hakake mõtlema rinnasuurenduse operatsioonile)
Minu doktoritöö teema on laias laastus digiprügi ja selle vähendamisvõimalused erinevatel tasanditel.
Eelmise suve oluline ja veidi kurb päev oli ka 17. juuli, mil Tobias läkski kaitseväkke. Iseenesest on see ju positiivne ja üllas, kuid teadmine, et meie oleme siiski kaugel maal ja ei näe Tobiast peaaegu aasta, võttis meil kõigil harjumist. Aga Tobias on rahul ja harjunud nüüdseks sõdurpoisi eluga. Tore on see, et nüüdseks enamus nädalavahetustel on tal ka võimalus ka koju (ehk Aime-Antsu juurde) saada.
Aga muidu möödus suvi väisates erinevaid Eesti saari (Saaremaa, Hiiumaa, Ruhnu), veetes mõnusalt aega Varnjas, Tallinnas, Võrumaal, Viljandimaal jne. Ja sõbrad, sõbrad, kallid sõbrad! (siinkohal on fotode autorid erinevad - Monika, Laur, Ly, ERR, Aksel ja kui unustasin kedagi, siis vabandan)
Enne Singapuri tulekut saime Tobiase ja Gogoga ühe nädalavahetuse veel mõnusalt Varnjas veeta.
No mis nii viga!
Aga järgmine kord juba Singapuri tegemistest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar