Bukit Brown kalmistu

Seekordne sissekanne saab olema võib olla veidi morbiidne.

Ma ei teagi, kas olen siin seda enne maininud, kuid mul on teiste saatusekaaslastega koos siin väike matkaklubi. Ehk iga kahe nädala tagant läheme väikse kambaga Singapuri matkaradasid avastama. Häda on veidi selles, et ega neid matkaradu siin väikesel ja suure rahvastikuga saarel pole. Sestap vahel võtame ette ka retki linnalisemates piirkondades.

Viimane matk viis meid vanasse Hiina surnuaeda, mille nimi on Bukit Brown cemetry. Enne, kui seda täpsemalt kirjeldan, siis olgu öeldud, et maapuuduse tõttu on Singapuris matmispoliitika, mille kohaselt matmispaik kehtib vaid kuni 15 aastat. Pärast 15 aasta möödumist kaevatakse haud välja. Lahkunu perekond peab valima tuhastamise või mõne muu (?) variandi vahel. Ma ei ole selle kõigega nii kursis - olen taamalt näinud surnuaedu, mis on nagu Ameerikas ehk ridamisi hauakive (nagu kartoteek). Väidetavalt on kusagil ka sellised kapid, kuhu urn pannakse. Aga meie matkarada viis vanasse Hiina surnuaeda, mis avati 101 aastat tagasi ja kuhu enam pärast 70-ndaid pole kedagi maetud. Üllatav oligi selle surnuaia puhul see, et see asus suurel maa-alal, hauad olid kõik veidi erinevad ning paljusid neist kaunistasid kõiksugu ägedad skulptuurid. Lugedes selle surnuaia kohta, sain teada, et 1904. aastal tegi Singapuri hiinlaste kogukond lobitööd, et eraldataks kalmistu mittekristlikele hiinlastele. Eelnevalt oli selliseid hiinlasi maetud eraperekalmistutele. Võttis aega, mis ta võttis, kuid 1919. aastaks oli omandatud avaliku kalmistu jaoks 213 aakrit maad ning 2022. aastal see ka avati.

Erinevalt klannide- või perekalmistutest ei eeldanud see kalmistu enne matmist kogukondlikku kuuluvust, st suhet perekonna või suguvõsaga. Ühest allikast loen välja lause "nüüd võis kõrvuti matta erinevat kogukondlikku päritolu hiinlasi, nagu Hokkien, Teochew, Kantoni, Hakka ja Hainanese või perekonnanimed." Päris huvitav kihistumis- ja klassierinevuste vähendamise viis. Kirjas on ka nii: "Algselt ei tahtnud hiinlased end munitsipaalkalmistu distsipliinile allutada. Esimese matmiseni kulus rohkem kui kolm kuud ja selle esimesel tegevusaastal maeti kalmistule vaid 93 inimest. 1929. aastaks oli aga enam kui 40% kõigist omavalitsuste piires olevatest matustest Bukit Brownis. Erineva kogukondliku päritoluga hiinlaste, olgu siis rikkad või vaesed, eliit või tavainimesed, matmine Bukit Browni sai vastuvõetavaks ja tavaliseks." Ühesõnaga teises ilmas ollakse ikka võrdsed ja klassiühiskond ei kehti.

No ja muidugi on hiljutistel aastatel mitmeid kordi võetud Singapuris vastu otsus, et see kalmistu kaotada ning ehitada sinna suured elamud ja poed. Maapuudus on ju siin väga suur. Aga tänu siinsele Looduskaitse Seltsile ja ka Muinsuskaitseametile, on siiski suuremat osa surnuaeda suudetud säilitada. Osati läbib surnuaeda küll suur tee, kuid suurem osa on siiski säilinud.

Ühesõnaga tegu oli ikka päris müstilise ja ägeda kohaga. Müstiliseks tegigi eelkõige see metsik loodus, mis oli ka mitmed hauad üle võtnud. Samuti, kui alguses valest kohast sisenesime, siis olid kõikjal sildid, et sisenete omal vastutusel, kuna sellel maa-alal elavad ka kodutud koerad (kes on väga territoriaalsed). Lisaks kodututele koertele tundus, et seal elasid ka kodutud inimesed. Ilmselt selline kontrast väga korraldatud ja puhtas Singapuris, kus kunagi ei näe kodutuid (ei inimesi ega ka koeri), andis oma panuse müstikale. Lisaks tohutule linnulaulule, silmitsesid meid vahepeal ka skeptilised ahvid. Ja kogu surnuaia kohal oli väike lõkkehõng. Kuna oli mingi Hiina surnuaiapüha, siis viiakse hauale süüa, põletatakse värvilisi paberilipakaid jne. Kahjuks kõige kohta ei tea, aga see oli väga põnev ja veidi hirmuäratav ka. Ja kuigi ma üldiselt ei ole kalmistuid väga armastanud, siis Priidule (ja tervitan siinkohal ka Andrest!) on need alati meeldinud. Seekord meeldis mulle ka. Mingi suur rahu tuli seal sisse ja lõkkelõhn tuletas meelde lapsepõlve. Kiisa vanaema ja vanaisa juures peeti pidusid ikka nii, et lõke tehti ülesse. Ja siis sellised niidud, mida ju siin Singapuris üldiselt kunagi ei näe. 

Viimaseks olgu veel öeldud, et kuigi mitmed hauad olid juba looduse poolt üle võetud, siis samas oli väga uhkeid haudasid, millel lisaks uhkele valvur-skulptuurile, tuli ka muusikat. Hauale oli pandud päevalille-laadne kõlar (mis töötab ilmselt päikesepatareidega) ja sealt tuli kogu aeg klassikalist muusikat.