Viinamarjad on meil siin magusad...

Elu on nüüd nii suure hoo sisse saanud, et pole saanud mahti kirjutadagi.
Vahepeal olid siin valimised. Olime igaks juhuks valmistunud kõigeks ja ostsime nii küünlaid, tikke, kui ka võtsime sularaha igaks juhuks rohkem pangast välja, aga õnneks ei olnud põhjust. Valimistulemused olid mõnevõrra üllatavad, samas see vanglaskandaal tegi ilmselt oma töö. Mulle näib, et mõnes mõttes oli see vanglaskandaal nagu Estonia hukk eestlastele, kuna nagu selgub, on Gruusia peale Ameerikat esirinnas sellega, et elanikkonna kohta on vanglas olevate inimeste arv väga suur. Väidetavalt ligikaudu 25 000 inimest on siin vanglates ja see tähendab seda, et peaaegu iga suguvõsa tunneb kedagi, kes on vanglas. Seetõttu võib öelda, et see skandaal puudutas isiklikult väga paljusid ja isegi kui ei puudutanud, siis oli see siiski väga shokeeriv.
Grusiinid on lahedalt emotsionaalsed inimesed. Kuulsin, et nüüd kus võimule tuli Ivanišvili, olla mingid töölised öelnud, et nemad enam turvavöösid ei valmista, kuna võim vahetus. Šakašvili ajas suurt turvalisust taga (see tal ka õnnestus) ja olla isegi ühes reklaamis näidanud, kuidas turvavööd kasutada ... aga nüüd enam pole mõne grusiini meelest seda vaja. Kusjuures peab ka ära mainima, et turvavöö on siin tõesti heal juhul ainuke turvaline element liikluses. Lastel puuduvad autos turvatoolid ja nii sageli on näha autos paariaastast last, kes seisab ja sõitvas autos ringi müttab. Arvestades siinset liiklust, on see ikka palju ohtlikum, kui Eestis. 
Rohkem ma olmest ei kirjuta. Kirjutan hoopis ulmest. Ei tegelikult kirjutan meie paari nädala tagusest toredal matkal käimisest, mis tundus tõesti eestlasele kohati ulmeline. Aga grusiinide jaoks täiesti tavaline.

Otsustasime paar nädalat tagasi, nädalavahetusel veidi linnast välja minna ja teha ühe väikese matka. Priit valis suht Tbilisile lähedal ühe matkaraja, mis pidi viima vana kloostri juurde. Alguses möödus sõit sinna mööda väga korralikke ja ilusaid mägiteid. Kui aga ühel hetkel külavahe tänavale keerasime, oli tee vaid aimatav. Paar korda jäimegi nõutult seisma ja ei teadnud, kust edasi sõita, sest neid tee moodi radasid oli kaks. Aga meie järel sõitis üks teine auto, kes ilmselt aimas, et tahame sinnakanti sõita (sest mujale see tee palju ei viinud) ja autos viibiv seltskond viipas meile. Kuna viitasid polnud ja autos viibiv seltskond väitis ka kloostri poole sõitvat, järgnesime neile.
Nii pagana ilus oli ümbrus - mäed, lambakarjad, kus oli ka veidi vanaaegse olemisega karjus ja loomulikult ka karjakoer. Lisaks nägime eesleid, hobuseid ja kitsekarjasid. No ja muidugi lehmad, kes siin vabalt ringi kooserdavad nagu külakoerad.



Ühesõnaga olime niivõrd lummatud ümbritsevast loodusest ja Nina Simone'i muusikast, et sõitsime ja sõitsime ja sõitsime. Peaaegu 20 kilomeetrit oli seda mägist teed, kus tükkaega polnud näha ühtki maja ega hingelist. Lõpuks jõudsime aga külla, millega tee lõppes. Meie eesolev seltskond sõitis aga üle jõe ja viipas meile, et me üle jõe sõidaks. Me jätsime auto seisma ja andsime märku, et sellist jõe ületamist me nüüd kindlasti ette ei võta. Kuna küla, kuhu jõudsime, omas ka asukaid, siis otsustasime neilt küsida, et kus asub klooster. Üks väike 10-aastane poiss oskas veidi inglise keelt ja ütles, et poolteist kilomeetrit läbi metsa ja seal asubki. See tundus igatahes just paras vahemaa edasi-tagasi matkamiseks (arvestades mõne pereliikme vanusega).
Hakkasime siis kõmpima kloostri poole. Peaagi avastasime, et me pole sugugi üksi. Seesama seltskond, kes oli meid juhatanud ja inimesed, kes olid meile autoga teed näidanud, järgnesid meile. Hiljem selgus, et kogu see seltskond oligi üks suguvõsa ja auto seltskond oli neile külla tulnud. Lisaks pidevale tee näitamisele, hoolitseti meie eest ka teel kloostri juurde. Pakuti kreekapähkleid ja tehti juttu. Lõpuks jõudsime kloostrini, mis tõesti oli vana ja päevinäinud. Samuti viidi meid ka ühe väga vana sillani, mille ületamine Ameerikas oleks ilmselt rangelt keelatud.





Ühel hetkel hakkaski üks meestest rääkima, et pärast kloostri juures käiku, peaks me ikka nende juurde sööma minema. Ta väitis, et tal on 40-aastane juubel ja kõik tähistavad seda ja meie oleme ka oodatud. Olin sellisest grusiinide külalislahkusest lugenud "Minu Gruusia" raamatus ja kui mulle lugedes tundus hirmutav see, et ka olukorras, kus tahaks täitsa vaid oma perega olla ja oma patareisid vaikselt laadida, võib grusiinide külalislahkus selle matkal käimise mediteerimisvõlu ära võtta. Aga kogu see olukord tundus omamoodi sürreaalne ja sellised toredad ootamatused on  ütlemata meeldivad, leppisime Priiduga kokku, et võtame matkaseltskonna lahke pakkumise vastu sõnadega, et saame vaid 20 minutit olla. Igatahes üks vaene lammas oli (loodetavasti tunneli lõpus valgust näinud) oma keha selle supra jaoks ohverdanud. Seda muidugi mitte meie pärast, vaid suguvõsal oli supra plaanis nii ehk naa.



Igatahes siis pärast väga ilusat matkarada ja kloostri juures käiku, istusime lauda. Loomulikult täideti muudkui klaase erineva kodus tehtud veiniga ja öeldi tooste. Seltskonnast oskas lõppkokkuvõttes vaid üks mees veidi vene keelt ja tema siis ka meiega enamus aega vestles. Kuigi rääkisime kogu aeg, et me peaks minema hakkama, paluti ikka, et me veel natuke oleks.



Siis tuli kohale vanem ja väärikam osa suguvõsast koos tõelise Tamadaga (ehk toosti ütlejaga). Mina ei teadnud neid reegleid ja oleksin ilmselt lihtsalt ühel hetkel lauast püsti tõusnud ja ütelnud, et oli väga meeldiv, suur tänu ja me läheme nüüd. Aga Priit teadis, et Tamadalt tuleb selleks luba saada ja ka meiepoolsele toostile, et pererahvast tänada, pidi sellelt auväärselt mehelt loa saama. Nii käidi siis läbirääkimistel, et Tamada annaks meile loa minna. Mind ajas kogu see situatsioon itsitama, sest istusime ju võhivõõrate inimestega ühes lauas ja arutasime puuduliku keeleoskusega maailmaasju. Paljud suguvõsa liikmed ei saanud samuti aru, et kes me oleme ja miks me nende lauas istume. Samas on see ilmselt neile ikkagi väga loogiline, et nende kaugesse külla sattunud inimestele külakosti pakkuda, nii et väga palju keegi kulmu ei kortsutanud. Grusiinid on ikka väga uslik rahvas ja iga teine toost oli Jumalale. Eestlastena oma rahva uskmatusest väga palju rääkida ei julge. Nagu Margit ütles, on selliste rahvaste jaoks mitte uskumine midagi sellist nagu sa ütleks, et sul pole rahvust või sugu.
Lõpuks, pärast ma ei tea kui mitmendat toosti ja ka seda, et olime Tamadad kuulnud sügava gruusia mehe häälega ja kurblikult laulmas, anti Priidule sõna ja pärast paari tundi (!) saimegi loa minema hakata. Kaasa pandi meile veel nende endi aias kasvavaid viinamarju.

Lõppkokkuvõttes jäime oma matkaga väga rahule, sest lisaks imekaunile loodusele, saime kogeda ka seda tõelist Gruusia külalislahkust. Minu meelest nende loodus ja külalislahkus ongi nende Nokia või nagu rootslaste Volvo.