DC

Nädalavahetus möödus Ameerika pealinnas. Muide, ma enne ei teadnudki kui oluline on öelda Washington DC, mitte lihtsalt Washington. See DC tähistab "District of Columbia" ja Washington DC ei asugi üheski osariigis - pealinn jääb Marylandi ja Virginia osariigi vahele. On olemas ka Washingtoni osariik, aga see on hoopis mujal. Vot Sulle kooki moosiga (nagu mu vanaemal kombeks öelda oli)!
Kuna Priit sai reedel töölt suht hilja tulema ja sinna sõidab neli-pool tundi, jõudsime Taimari juurde kohale ka alles öösel. "Nuusutasime" Taimari elamise üle ja kiitsime ühel häälel ja meelel heaks ja kenaks. Ja kuigi DC on samas ajavööndis, tekkis Tobiasel justkui ajavahest tingitud magamatus ja tema autosõidul alanud unest polnud enam midagi järel. Ahjah, kodus olime Tobile andnud oma väikese kohvri pakkimiseks ja ta võttis asja ikka nii tõsiselt, et võttis ka oma mänguserviisi kaasa. Nii et tegevust tal seal jätkus. Lõpuks, hommiku poole ööd jäime kõik magama. Kuid juba kella poole üheksa kandis äratasid meid Isamaalised laulud. No ega ju ei saa voodis põõnata, kui kõlaritest kostub hümn. Peab ju ikka püsti kargama ja nii me kõik ka tegime. Washington DC ja selle ümbrus vajas avastamist ja päeva ei tohtinud raisata. Kui patareid maitsva hommikusöögiga laetud said, panime sportlikumad riided selga ja sõitsime pool tunnikest matkaraja poole. Matkaraja nimeks oli (kui ma ei eksi) "Difficult Run". Raja pikkuseks oli seekord 4,8 miili ehk siis ca 7,7 kilomeetrit. Nime poolest võiks rada veidi õudu tekitada, aga see rada (võrreldes nädalataguse rajaga) raske läbida küll polnud. Hoopis oli oma mitmekesisuse poolest väga nauditav ja ilus.
Paar pilti ka.





Pärast matka, põrutasime "staapi" ja toimus "ühiskondlik" dushi all käimine. Saabus Minna-Liina, kes eelmisel õhtul töökohustuste tõttu koos meiega tulla ei saanud ning seepärast hommikuse bussiga meile järele põrutas. Kuna pealelõunaks olid kõhud jälle tühjad, ostsime poest kaasa valmistoitu ning läksime jõe (Potomac river) äärde piknikku pidama.



Kõhud täis ja külm krae vahele kippumas, tegime monumentide tuuri. No ikka need põhilised - Lincolni mälestusmonument, Kapitoolium, Washingtoni monument, Vietnami sõja veteranide mälestustahvel... See viimane avaldas kõige enam muljet. Sinna on kirjutatud kõikide Vietnami sõjas langenute (ameerika sõdijate) nimed. Ühest tahvli otsast teise minekuks, peab läbima 75 meetrit ja sellega möödud sa 58 256 langenud sõduri nimest. See seletab ka miks on seal alati inimesi, kes otsivad oma sugulaste/tuttavate nimesid ja mälestusmärgi ees perekondlikult palvet peavad. Vot see on üks mälestussammas, mis paneb sind reaalselt mõtlema selle tähenduse üle.





Hiljem hubane filmiõhtu.
Järgmist päeva alustasime pannkookidega, millele järgnes Georgetowni vahva turg. Osa ekipaažist käis ka raketi-muuseumis ja siis veel hüppasime Bushi juurest läbi. Ega Bush meid lähedale ei lasknud. Valge maja otsas oli Vana-Toomase sarnane mehe kuju, kes tegelikult osutus snaipriks. Tobiasele sai aga öeldud, et tegu on korstnapühkijaga.





Washingtoni reisi lõpetuseks käisime söömas kohas nimega "Todai". Õigupoolest on tegu bufee-restorani ketiga, mis asub peale USA ka Koreas, Hiinas ja Hongkongis. Asi toimib siis nii, et maksad fikseeritud hinna ja selle eest võid lõputult süüa väga kvaliteetset sushit, mereande, taimseid toite ja kõike Jaapani köögipärast. Tõesti, sushi letil oli ca 60 erinevat sushit ja maki-rulle. Kogu söögikoht oli paksult asiaate täis, mis näitab selle koha head kvaliteeti. Soovitan soojalt ja külmalt! Muide, see Todai on isegi siin Manhattanil olemas, kui peaks huvi olema.

Igatahes aitäh Taimarile võõrustamast! Seekordne Washingtoni reis oli eelmise korra omast kohe kordades positiivsem!