Käisime väikesel reisil. No arvake ära, kus kohas?
Washingtonis.
Elusolendid, keda fotodel näete, ei ole klassikalised washingtonlased. Kuigi eks seal võib "põõsaste" taga leida kõiksugu tegelasi.
Kohustuslikku fotot Valgest Majast meil ei olegi, sest selle asemel käisime traumapunktis. Varsti võime vist välja anda ameerika linnade traumapunktide välimääraja. Kuigi ega neil eriti vahet pole... igal pool sama jama.
Olgu siis öeldud, et sellest pisikesest reisist jäi mulje, et Washington on selline idülli linn, selline linn kus vist teeks palju lapsi, sest linn on kuidagi pere-elu soodustav. Kui küsida mil moel see linn perekeskne on, siis ma ei oskagi vastata... võib olla need pisikesed majad, mis kohe ütlevad, et nad on "pere-elamud". Ja inimesed, kes on veel 3 korda "keep-smile'ilikumad" kui New Yorgis. Ahjah ja selle linna lõhn on ka magusam. Tõenäoliselt mõjutas lõhna ka see asjaolu, et Washingtonis oli juba kevad. Kirsid ja kõiksugu muud puud õitsesid ja soojem oli ikka ka. Igatahes peegeldas see linn jällegi ameeriklaste ideaali, milleks on muinasjutumaailm. Ma ei tea, kas see oli tingitud meie traumapunkti negatiivsest kogemusest, või millest - aga selles linnas olemine meenutas filmi "The Truman Show".
Täpsustan siis seda traumapunkti kogemust. Juhtus nii, et Tobiasel läks reede õhtul midagi silma, või vähemalt hakkas ta ühel hetkel kisama ja silma hõõruma. Pesime mitu korda ta silmi, aga see ei aidanud. Lõpuks vaeseke uinus. Lootsime, et hommikuks on mure ära magatud, aga kahjuks mitte. Kell 7 ärkas Tobi paistes silmaga ja endiselt kaeblevalt karjudes. Kuna oma mõistus oli otsas, siis läksime George Washingtoni traumapunkti. Meeldiv registratuuri tädi andis meile paberid täitmiseks ja saatis siis (esimesse) ooteruumi istuma. Inimesi seal peale meie eriti polnud, kui välja arvata üks verest tilkuv onu. Poole tunni pärast öeldi, et öinevahetus vahetub praegu hommikusega ja seepärast läheb veidi aega. Pärast poolteist tundi kutsuti meid õe juurde, kes teatas, et aga see pole ju laste traumapunkt. Whataaa! Registratuuritädi muidugi meile midagi selle kohta ei öelnud - ju see pole tema töö. Siiski lubati meid "letti" võtta. Õde või õigupoolest med-vend (see kostub küll nagu "karu" vene keeles) kraadis, mõõtis vererõhku ja küsis Tobi eelnevate haiguste kohta... ja siis saatis meid jällegi arsti ootama. Järgmised 20 minutit ootamist ja meid kustuti järgmisse ruumi, kus oli lootus päris arsti näha. Nii järgnevad 20 minutit ja tuli üks meesarst, kes esitas meile jällegi küsimused, kas Tobi on allergiline millegi vastu, on tal oppe olnud jne... (kõike seda, mida küsis juba med-vend)... aga lõpuks vaatas Tobi silma ja ei leidnud seal ühtegi võõrkeha. Siis lubas härra doktor tulla aparaadiga, et lähemalt vaadata. Järgmise kahekümne minuti pärast tuli noor neiu, kes hakkas jälle kõike algusest peale küsima. Ütlesime seepeale, et üks arst siin juba käis ja läks mingi aparaadi järele. Oeh, ma ei viitsigi sellest kõigest kirjutada... pärast kolme tundi saime lõpuks sealt minema. Meiega tegeleti lõppkokkuvõttes võib olla 15 minutit ja siis kusjuures esitati arve - 600$. Priit ütles, et ta keeldub sellise arve maksmisest.. ja siis öeldi, et teeme siis 160$. Niiviisi siis käibki siinsete kindlustusfirmade ja riigi käest raha välja petmine. Kui inimene ei pea seda summat oma taskust välja käima (no meile maksab ka hiljem kindlustus selle kinni), siis on tal vist sellest summast suht kama. Aga 600$ pealiskaudse keep-smilingu eest!?
Terve selle päeva ei suutnud me ameeriklastega seda viisakusmängu, mis neil nii sissekodeeritud on, mängida. Muidu võid ju ennast siin petta ja arvata, et inimesed ongi siiralt sõbralikud... aga kui abi oli vaja, siis oli näha kui pealiskaudne see suhtumine on. Kõik need arstid ütlesid, et "oi, kui te olete siin külaskäigul, siis peame kiiresti tegema, et saaksite linna vaatama minna"... ja samas ei suutnud nad isegi kahe ravimi nimetust meile poole tunni jooksul üles kirjutada. Ühesõnaga laupäeval ei suutnud absoluutselt enam vastu reageerida nendele lausetele-reaktsioonidele, mida enamus ameeriklaste suust kuulda võib.
Aga et mitte nii negatiivselt lõpetada, siis positiivne oli see, et kõik muuseumid ja ka loomaaed on seal tasuta. Kultuur ja meelelahutus kuulub rahvale. :) Tobiase jaoks tähendab küll paraku loomaaias käimine oma ema kehakultuuri eest hoolitsemist. Lõvid, elevandid ja tiigrid tunduvad talle igapäevased, aga oluline on eest ära joosta - sest käruga taga-ajavaid emasid ei näe nii tihti.
8 kommentaari:
Mul ilmneb see nähtus iga kord, kui kuhugi sõidame, et "oh, siin oleks nii tore lastega elada"
No nii, vallandunud on traumapunktivisiitide laine :) Loodame, et nüüd sellega lõppeb, eksole.
Washington on muhe linn jah, kunagi elasime selle külje all. Enam sinna kanti ei tikuks, võibolla selle pärast, et juba nähtud-tehtud. Aga kindlasti on inimesed seal rahulikumad ja ehk sellest ka tingitud nende suurem sõbralikkus.
ütlen ausalt, et mulle meeldis näha seda linna, aga meeles mõlkus kogu aeg teadmine, et elada ma seal kindlasti ei tahaks. Idüll tähendab minu jaoks küll turvalist ja kaunist maailma, aga paraku peamiselt ka igavat ja kohati tehislikku. Kuigi teisalt, on mu elu olnud ju ka paras idüll... eh, pagan kes neist naistest aru saab, eksole!
USA meditsiinituru loojad on ilmselt araabid.
Ma käisin arsti juures, et öelda talle, mis retsepti ma tahan. Arst kirjutas retsepti paari minutiga valmis ja tulin tulema.
Kindlustusfirmale esitas arst selle "konsultatsiooni" eest arve $413. Kindlustusfirma maksis arstile $93.
Me saame internetist vaadata, kui suured arved meie arst meie kindlustusfirmale esitab ja kui palju need siis kinni maksavad. Lisaks saadab see kindlustusfirma meile veel paberi peal ka sama asja koju. Summad, mida arstid küsivad, on uskumatud.
Ja iga arstilkäiku menetletakse kindlustusfirmas ikka mitu kuud. Mina käisin arsti juures augustis, kindlustus tegi oma otsuse, kas maksta selle eest ise või esitada arve mulle, detsembris.
On ju nagu araabiamaades - kolm raha maksva asja eest küsitakse alguses viissada raha ja siis hakatakse kauplema. Või nih, tegelikult siin USA-s nad väga kaubelda ei taha, karmimal juhul tuleb kauplemiseks advokaat palgata.
Siiri, see on küll uskumatu! Siis meil vist läks küll väga hästi, et nad olid nõus 160$ peale selle muutma. Aga tead, see diagnooside määramine on neil eriti karm... kui Tobil oli hiljuti kõva palavik ja suus mingid plekid, läksime arsti juurde. Noor näitsik vaatas ta kõrvu ja teatas, et tal on kõva kõrvapõletik ja suus olevad plekid on viirus. Igaks juhuks kutsus ta ka vanema dohtri, kes tuli vaatas ja ütles, et kõrvad punetavad kõvast palavikust ja suhu on Tobiasel ohatis levinud. Ütleme nii, et on oluline vahe, kas ta oleks pidanud hakkama olematu kõrvapõletiku ravimiseks antibiootikume võtma või piisas vaid ohatise ravimist. ja sarnaselt käis see diagnoosi panemine Washingtonis.
Nii on kole öelda, aga tundub, et kuna eestis on arstidel nii madalad palgad, siis on tegu tõesti inimestega, kellel on kutsumus ja tahe kaasmaalasi aidata. Siin aga õpitakse suures osas arstiks ka seepärast, et head raha teenida. Aga sellega ma muidugi ei taha öelda, et eesti arstide madal palk on õigustatud.
väga armas pilt kirjudest tulpidest!
aitäh, Triin! :)
Siin on muidu see ka, et tihtipeale võid sattuda mitte päris arsti, vaid residendi või interni, või mis nad kuradid ongi, kätte. Ma saan aru, et loomulikult vaja õppida arstiks ja päris inimesi näha, aga ikkagi... Selle pärast tõenäoliselt käis teil hiljem see teine arst ka üle - attending, kontrollis õpilase tööd, nii öelda. Ega nad tegelikult midagi ilma kontrollita teha ei saa.
Ja selline naljanumber statistikaks välja pakkuda, et minu sünnitus läks maksma 25000 dollarit, sans eelmise 9 kuu visiidid... Paul istus mul esimesed kolm päeva seal haiglas süles ja see läks tal 5000 doltsi maksma.
Postita kommentaar