Reisi algus ei olnud just paljutõotav. Ärkasime 15. öösel kell 4, et 7-kandis väljuvale lennukile jõuda. Tobias, kes õhtul magama minnes oli täitsa terve olnud, oli kuum nagu ahi. Tobias on muidugi selline põhjalik vennas, et kui tal ikka palavik on, siis ikka korralik. Ise ta muidugi oli kõige selle juures väga reisivalmis ja rõõmus. See andis palju lootust! Andsime talle palavikualandavat rohtu, mis õnneks tegi oma töö korralikult. Pakkisime veel väikese purgiga viina kaasa, et äkki siis teeme talle kohapeal viinasokke. Mõtlesin isekeskis isegi, et äkki on tõesti olemas selline asi nagu "reisipalavik" - kusagilt peab ju selline väljend alguse olema saanud. Õnneks lennureis polnud pikk (2 ja pool tundi) ja magasime kolmekesi enamus lennureisi vältel.
Kui olime kohale jõudnud ja oma seekordse reisi neljarattalise sõbra kätte saanud, sõitsime kaubanduskeskusesse, et küüslauku ja tärpentiinisalvi-laadset mögla osta.
Edasi sõitsime hotelli, mis asus linnas nimega Key Largo. Tee sinna oli väga huvitav. Vahepeal oli hoiatavaid liiklusmärke, et alligaatorid võivad üle tee minna. Ja üleüldiselt koosnes tee põhiliselt sildadest.
Hotell, kuhu pärast paaritunnist sõitu jõudsime, oli igati kena ja asus täitsa merekaldal.
Kuna sel öösel jätkus Tobiasel kõva palavik ja köha, otsustasime järgmisel hommikul arsti juurde minna. Tundub, et me tõesti võime kirjutada ameerika linnade arstiabi välimääraja. Õnneks seekord me seal kolme tundi ootama ei pidanud, aga poolteist tunnikest ikka (mis siis, et personal ütles kogu aeg "20 minutes"). Arstile me ütlema ei hakanud, et palaviku-alandamiseks tegime "vodka socks" ja panime küüslauku padjapüüri sisse. Ilmselt saaks doktor kõigepealt aru, et "vodka shots" ja kui ta ka sõnast "sokk" aru saaks, siis ilmselt mitte õiges kontekstis. (inglise keeles kostub "vodka-socks" nagu mingi briti poissmeesteõhtu atraktsioon.)
Arstionu vaatas kui palju Tobiasel riideid seljas oli (no seal oli väga tuuline) ja ütles porisevalt "Western layers" (ehk siis lääneinimeste "riiete kihid"). Diagnoositi aga Tobiasele reisipalaviku asemel kõrvapõletik ja väike bronhiit. Ma pole ilmselt enne kunagi rahuolev olev olnud kui antibiootikumid raviks on määratud, aga seekord pean tunnistama, et need päästsid oma kiire mõjuvõimuga meite reisi ja mis põhiline, Tobiasel oli ka jällegi hea olla.
Kohad, kus selle nädalakese jooksul käisime, on siit kaardilt üldjoontes näha.
Ilmselt saab ka selle põhjal aru, miks sealkandis maailma pikimad sillad on (üks sild oli näiteks 7miili).
Key Largos veetsime 2 ja pool päeva. Võib olla üks huvitavamaid atraktsioone oli klaaspõhjaga (mitte kogu paadi ulatuses) laevaga korallrahude kohal sõitmine.
Mina seda klaaspõhja pikalt vaadata ei saanud, iiveldama ajas. Aga nagu fotolt näha, siis Priit ja Tobias jälgisid vapralt mängu. Priit oli suurt merikilpkonna näinud ja muidugi kõiksugu teisi troopilisi/värvilisi kalu. Laevaümbrus kubises aga sukeldujatest ja snorgeldajatest. Tobiasega paraku veel snorgeldada ei anna, aga küll tuleb aega. Laeva reisi vältel rääkis giid väga huvitavalt korallrahudest ja mulle meeldis, et ta lähenes asjadele ka keskkonnakaitselisest vaatepunktist.
Key Largost suundusime edasi Lower Keys osasse. Pärastlõunaks oli "köht hele" (nagu saarlased ütlevad) ja peatusime tee peal ühes söögikohas. See oli merekaldal ja seetõttu kõiksugu jahtide ja kalalaevade randumispaigaks. Alloleval pildil on näha laisku pelikane, kes ootavad kalameestelt kalapalukesi.
Toit oli seal söögikohas maitsev, aga liialt küllaldane. Üldsegi jõudsime Priiduga seal reisi ajal seisukohani, et ameerika toit (siinkohal ei mõtle ma kiirtoitu) on ise-enesest hea... aga nende portsud on nii kuradi suured. Muidugi ega keegi ei käsi kogu toitu ära süüa, aga no kui toit maitseb hea ja veidike veel ruumi on, siis kuidas sa ikka järgi jätad. Võib seda ju peenelt nimetada ka nõuka-aegse inimese sündroomiks. On kuidas on, aga sellise õgimise tulemusena tuledki söömast nii, et veidi vaev on olla, heaolust punnis nägu on ees ja süümekad on, sest sellest portsust oleks võinud 3 aafrika nälginud last söönuks saada.
Igatahes leidsime õhtuks endale teepealt ka mingi motellilaadse ööbimiskoha. Kuna aga õhtu oli veel noor, siis otsustasime sõita kuulsat Key Westi õhtust melu kaema. Key West on siis ameerika kõige lõunapoolsem tipp ja seetõttu ka Kuubale kõige lähemal. See linn on natuke nagu vabadusesammas ameeriklastele - enamus tahavad seal vähemalt korra elus ära käia. No ja melu on seal korralik. Seda linna eristab veel klassikalisest ameerika linnast vabameelsus. Meie Key Westi kogemus jäi küll ainult tunni-pikkuseks, sest Tobias oli veidi väsinud seiklemisest. Seega isiklikule kogemusele põhinedes ei oska ma muud öelda, kui et õhtuses linnas oli valdav kakofoonia, sest igast nurgast tuli erimuusikat ja igal pool pidutseti.
Tipp ära nähtud, hakkasime järgmisel hommikul Everglades'i looduspargi poole (tagasi) sõitma. Vahepeal kastsime end vette.
Pärastlõunal jõudsime Everglades'i loodusparki. See on USA suurim subtroopiline metsik ala. See park loodigi kunagi eesmärgil, et kaitsta selle maa-ala habrast ökosüsteemi. Võtsime ette matkaraja, mille ääres leidus palju alligaatoreid, kilpkonni ja kõiksugu muid tegelasi.
Mul lõi jällegi välja see urbaniseerunud vurle (kelle hing elab eesti metsas) sündroom. Mitu korda avastasin, et tegin lähikaadreid lihtsalt põõsast, sest tahtsin jäädvustada seda rohelust. Näiteks järgmise pildi tegin, sest see meenutas armsat eesti metsateed (Sandra, eriti meenutas see mulle Poldi teed õunapuu-aiast jõe äärde).
Hiljem autotee peal nägime ka allolevat hoiatavat liiklusmärki.
A teate mis - ma kirjutan homme või ülehomme edasi, sest see postitus kipub liialt pikaks. Aitäh neile, kes niigi palju lugeda jõudsid!
2 kommentaari:
palun palun! ootan juba huviga järge! kevadised tervitused.
minu meelest on Su reisikirjeldused nii huvitavad, et kirjuta vabalt pikemalt! :)
Helen,
käis täna Eesti metsa koristamas;)
Postita kommentaar