Kaksteist (inimest) Lake Placidis

Asjaolu, et pean kuu aja pärast oma magistritöö esitama, on blogi soiku jätnud. Üle-eile just mõtlesin, et ei tea kui mitme aasta pärast on leiutatud transkriptsiooni tegev masin, mis on ilmselt integreeritud juba mobiiltelefoni. Ja siis kui tänaval kõndides tuleb hea mõte, mulje, siis saad selle peale lugeda ja vajutada "postita" nuppu ja nii saavadki kõik tegemised/kirjeldused blogisse või kuhugi mujale. Kui selline asi leiutatakse, siis ma kujutan ette et võib tulla ka paksu pahandust, sest purjuspeaga võib kõiksugu asju maailmale välja laduda.

No kurjam - ma ei oska ikka lühidalt kirjutada. Nädal tagasi suusatasime sellel ajal Lake Placidis ja mina korjasin nina peale tedretähne, sest päike oli kevadiselt kuum.
Vot sellest väljasõidust tahtsingi juba ammu kirjutada. Aga kuna ma olen tõesti ajahädas, siis panen vast rohkem pilte ja panen kirja vaid eredamalt meelde jäänud seigad.

Alguseks olgu öeldud, et jällegi suur tänu Helerile ja Mari-Liisile nii vahvat üritust korraldamast! Nende üritused on justkui kaubamärgiks saanud, millest osa saada on uhke tunne. Nii et kui peaksite kohtama kahte sellist neidu, kes alloleval pildil, siis plaksutage!



Seekordne suusaretk viis meid Lake Placidisse. See asub New Yorgi osariigis ja seal on 2 korda peetud taliolümpiamänge (1932 ja 1980). Minu jaoks oli uskumatu, et eelmine kord kui läksime Vermonti suusatama, läbisime nelja ja poole tunniga 4 osariiki, aga seekord kestis sõit palju rohkem, aga seda New Yorgi osariigi piires. Mnjah. Reede õhtul hakkasime poole seitsme kandis sõitma ja jõudsime pärast kella kahte öösel kohale. Ütleme nii, et sõit sinna oli väga lõbus, aga kohati ka karm. Lisaks sellele, et ekslesime juba linnast välja sõites, Tobias karjus nii kaua kuni ta õhtune menüü välja tuli (seda juhtub tal siin linnas sõites ikka), hakkas lund sadama ja jäätama, mistõttu olid päris karmid teeolud. Loomulikult oli ka pime ja peagi pärast seda, kui eesolevad ekipaazid saatsid meile sõnumi, et nad on näinud ühtteist kraavi sõitnud autot... nägime ka meie õige lähedalt kolme autot kraavis ja meie ees olev auto ehmus sellest kõvasti, vajutas piduri põhja ja tegi umbes 20 ringi ümber oma telje. Kui selline auto on sul 5 meetri kaugusel, pidurdada ei tohtinud, sest siis oleks sama juhtunud ja tunne oli, et nüüd lendab see eesolev auto meile täie hooga kõrvalt sisse... huh, nagu näha, õnneks seda ei juhtunud. Aitäh Martinile, kelle sõiduoskused olid niivõrd head ja ta ei sattunud paanikasse. Ma ise oleks ilmselt sellise situatsiooni puhul silmad kinni pannud ja karjunud kõvasti. Igatahes suutis Martin meie auto sellest keerlevast tegelasest mööda juhtida ja me pääsesime. Oh jeerum! Jalad värisesid päris kenasti. Sõit jätkus ilma "actionita", aga jutuhoos suutsime kuidagi päris ära eksida. Kella ühe kandis avastasime, et omast arust oleme täpselt juhendite kaudu sõitnud, aga seda tänavat mis tulema pidi, ei tulnud. Hoopis jõudsime kuhugi Elizabeth towni getosse. Levi polnud ühelgi telefonil, ühtegi hingelist polnud ka näha ja Priit avastas, et Tobiasel oli misikipärast nina verine. Natuke jõle tunne oli, aga ma ei hakanud paanikat külvama ja õnneks kõik teised autosolijad olid endiselt rõõmsad ja mitteüldsegi seda nägu, et olime sõitnud peaaegu 7 tundi. Oli kuidas oli, hing oli sees ja kella poole kolme kandis jõudsime kohale. Ees ootasid meid sõbrad uhkes majas ja soe õunamahl väikese rummiga. Muud polnudki vaja.

Laupäeva hommik algas jällegi pannkookidega ja taustaks mängis ansambel Köök, mis ehmatas meie ameeriklastest sõpru (nad arvasid, et selline see eesti muusika siis ongi). Seoses lauluga meie peaministrist, tuli välja, et päris paljud eestikeelsed sõnad/nimed kostuvad ameeriklastele väga kummaliselt. No kasvõi Andrus Ansipi perekonnanimi hääldub "unzip", ehk lahti lukustama. Ja Mari-Liis tegi tähelepaneku, et kui härra peaministri eesnimi peaks olema Andres Ansip, siis kostuks ta nimi "undress unzip". Vot siis nii.
Mind on alati huvitanud, et kuidas eesti keel kostub teistele rahvustele. Selles mõttes, et näiteks rootsi keel kostub meile jõle hüplev, vene keel tundub jõle susisev, prantsuse keel meloodiline jne. Tim aga rääkis kõik ausalt ära. Meie keel pidi kostuma niiviisi: blablabalalaKOKS, balalallllalalalaKOKS, plärärläräKOKS. Ja kui Mari-Liis oli ükskord (eestikeelse) jutu sees öelnud "kaksteist kuud", siis Tim tegi suured silmad ja mõtles, et on aga otsekohene tüdruk. Mõelge aga mõelge, kuidas ingliskeelt kõnelevale kostub "kaksteist kuud". Vihjeid ma ei anna, sest ma olen siiski korralik inimene ja ma ei tea midagi.

Seekord otsustasime Priiduga, et ei hakka isegi mägisuusatamist proovima. Läksime kohe murdmaaradadele. Meiega liitusid Minna-Liina ja Martin.



Õudsalt mõnus oli ikka. Kuna hooaeg oli läbi, siis inimesi oli jällegi vähe, lund oli piisavalt, loodus oli superilus ja kevadine päike tegi elu veel eriti helgeks. Tobias sai jällegi saanis magada ja mina mängisin vahepeal Pirjo Mannineni, sest suusk libises nii mis kole ja täie hooga uisusammul edasi põrutada, oli vägev.



Pärast suusatamist ootasid kodus jällegi kuum mullivann õues ja uhke õhtusöök. Nagu hiljem kuulsime, siis ka teistel reisikaaslastel oli vahva päev mäel suusatades. Hooaja lõpp andis ka Whiteface'i mägedel tunda.

Praegu pean lõpetama oma muljetamise. Kokkuvõtteks olgu siis öeldud, et ka järgmisel päeval tulid kõik oma suusaradadelt ülipositiivse tundega ning jällegi muserdas kõige enam meelt see asjaolu, et pidime juba lahkuma. Seekordne tagasitee läks viperusteta ja oluliselt kiiremini. Aitäh toredale seltskonnale!



(Martin R nimetas seda Kristi tehtud pilti nii: nõukogude liidu laskesuusatamiskoondis)