Nädalavahetus jm

Alustan "jm'st". Avastasin üks päev üllatuse ja rõõmuga, et siinsest mugavast filmilaenutusest Netflixist (millest kunagi ka siin kirjutasin), saab vähemalt ühte eesti filmi ka laenutada. Selleks filmiks on "Vanad ja kobedad saavad jalad alla". Miskipärast on filmi ingliskeelseks nimeks "Made in Estonia" - huvitav, miks nad otsetõlkena näiteks "Old and goodish will get the legs underneath" ei võinud panna? Hihhii... kuidas üldse tõlkida "kobe" inglise keeles?

Nädalavahetus oli ka kobe. Selle eest suured tänud ja kniks Martinile ja Liisile! Igatahes laupäeva õhtul käisime punkpiul. East Village's jällegi üks väike koht, mis mulle veidi meenutas Tartu Zavodi. Sinna pisikesse urkasse aina vooris kuldpükstes, Ramones'i t-särgiga või lahedate sukkpükste ja aksessuaaridega seltskonda. Ja tundub, et Riho Bauman on iga punkürituse maskott. Kohalik Bauman oli igatahes kohal - tal küll pikka mantlit ja nii vägevaid ketse jalas polnud, aga pikemat sorti hallid juuksed olid küll. Ameerika Bauman oli oma kultuurile truu ja tantsis veidi line-tantsu. Jiiihhhaaa, vägev - sai mõnusalt palju kaasa hüpata ja kaasa laulda. Ma ei tea, kas seepärast et tegu kippus olema nostalgia punküritusega või pole siinsetel punkidel iial sellist tantsustiili olnud, aga seda kummitoa-tantsu nagu Eestis, kus kogu hüplev punkseltskond vahepeal ühele poole maha kukub ja kus pärast üritust võid leida 10 sinikat oma kehalt - seda siin ei harrastatud.
Laupäeva öösest veel nii palju, et kell pool kolm East Villagest taksot saada, on suht võimatu. Kõik tänavad on ainult taksosid täis, aga kõik on hõivatud. Olen seda ennegi vaadanud, et laupäeva öösiti kipuvad East Villages suuremad liiklusummikud olema, kui argipäeviti.


Nädalavahetusest veel. Näib, et siin USAs olles saan 9.septembril alati ujuda. Sõitsime jällegi rongiga linnast välja. Sellisesse kohta nagu Cold Spring. Tegemist oli täitsa toreda idüllilise mägikülaga. Seekord oli see idüll täitsa nauditav. Selles kohas päris elada ei tahaks, aga väikeseks nädalavahetuse matkaks oli mõnus. Kui rongist maha tulime, ümbritses meid mets. Õige veidike meenutas mulle armsat Olustvere rongijaama. Igatahes kui 50 meetrit jaamast olime kõndinud, kostus juba mõnusat bluesi. Nurga taga, ühe söögikoha kõrval mängis üks vanameeste kvartett Louise Armstrongi stiilis muusikat. Meie seadsime aga oma sammud matkaraja poole. Hirmus palav ilm oli jällegi ja mägede juures laius mõnus järv. Mis te arvate, kas kellelgi meist olid ujumisriided kaasas? No muidugi polnud. Aga nii kurjamoodi kuum oli, et matkata väga ei jaksanud ja järve vesi oli ahvatlev. Läksin lihtsalt riietega ujuma. Kotis oli õnneks üks varusärk. Aga frotee-püksid, mis mul jalas olid, ei tahtnud küll kuidagi ära kuivada. No tegelikult polnud hullu. Sain teada, et märjad püksid hoiavad keha mõnusalt jahedana kuuma ilmaga. Õnneks polnud ei selle söögikoha (mille ees vanamehed musitseerisid) ega ka rongi-istmed sellisest materjalist, et oleksid pärast seal istumist minu märga istmikku reetnud. Aitab minu tagumikust.