Elu läheb edasi

Heh, paanikaosakond sai seekord suht kiirelt läbi. Veidi piinlik on eilset kirjutist lugeda, et hakkasin kohe kuupäevadest mingit seost otsima ja üldse. Aga no ütleme nii, et kui eile pärast õnnetusest kuulmist teleka lahti tegin, ei olnud ma kindlasti ainus, kes paanikas oli.
Aga ma panin suht kiirelt muretsemisele pidurid peale, sisestades dvd-mängijasse Lotte multika ja vaadates Tobiga kuidas Lotte Lõunamaale reisib. No ja nii lihtsalt saabki lülitada end põnevasse muinasjutu-maailmasse ja unustada majadesse lendavad lennukid.
Ahjah, kui kirjutasin paar nädalat tagasi asjadest, millest siin puudust tunneme, siis unustasin kirjutada, et kui oleksin Eestis siis tahaks kindlasti Lotte filmi vaatama minna. Mitte seepärast, et kõik sellest räägivad ja sellest on vist juba vaikselt saanud eestlaste kultus-multikas. Aga olen eelmiste Lotte seikluste ja Tommy-Fluffy austaja, mistõttu tahaks ka seda uut filmi näha. Midagi pole parata - ei saa sellest lapsemeelsusest üle ega ümber.

Kui juba filmidest juttu tuli, siis eile vaatasime Priiduga õhtul BBC sarja "Geldof in Africa". Laulja Bob Geldof seikleb mööda Aafrikat ja üritab selgitada nii vaatajatele kui ka endale, milline on Aafrika, mida halba on teised riigid aafrika loodusressurside saamise nimel teinud ja mida nad siiani teevad, kui ilus on aafrika loodus jne, jne. Ühesõnaga soovitan väga! Priit on oma aafrika-armastuse pisikuga ammu mind nakatanud, aga see film kinnitas veelgi enam, et millalgi tahame sinna minna. See Geldofi sari on ka seepärast väga vahva, et see pole kuidagi üleolevalt tehtud. Ta võtab aafriklasi täpselt nii nagu nad on. Näiteks kasvõi see, et Aafrikas on ajal hoopis teistsugune tähendus. Ma ei hakka praegu pikemalt rääkima sel teemal, sest päris mitu osa on veel nägemata.

Ahjah, need filmid tellisime filmilaentusest. See asi on siin küll hirmus mugavaks tehtud. Maksad 10$ ja saad 4 filmi kuus endale laenutada. Filmide valik on väga suur ja kui oled filmi interneti teel välja valinud, saadetakse see sulle postkasti. Mis nii viga!
Ja kui juba jutt interneti-teenustele läks, siis siin ühiskonnas on väga levinud online poodide kasutamine. Väga palju tooteid ostetakse interneti teel, kaasaarvatud toiduaineid. See pidavat kohati soodsam olema, kui ise poest ostes. Aga selle kõige juures on siiski väga naljakas, et igasugune arveldamine käib siin endiselt tšekkidega. Eestis olid nii harjunud, et maksid kõik arved internetipangas ja üldse enamus arvete puhul oli otsekorraldus, nii et ei pidanud lillegi liigutama... siin on see aga ilgem mässamine. Kirjuta tšekk ja siis postita see. Kõige naljakam on see, et pankadel on internetipank olemas küll, aga nad ise ei soodusta eriti selle kasutamist. No näiteks kui sa tahad eraisikule teha siin internetipanga kaudu ülekande, siis maksad puhtalt ülekande eest 30$! Uskumatu! Täiesti arusaamatu! No mõelge kasvõi kui palju puid annaks säästa, kui iga ülekande jaoks poleks eraldi tšeki-lipikut. Novot, see tundub nii väga ebaloogiline just seepärast, et ei saaks öelda, et ameeriklased ei lähe uuendustega kaasa. Kui nad isegi sööki interneti teel tellivad, siis ei tohiks ka internetipanga kasutamine ülejõu käia. Tundub, et siin on jällegi mingi muu huvi - a la, et pangatöötajatel ikka tööd jätkuks.

Tobiase rubriik
Tobi ootab jõuluvana. Iga päev räägib ta pika monoloogi, et kui ta ei jonni, siis toob jõuluvana talle pika rongi ja kraana ka. Priit ükspäev ütles, et Tobias helistaks jõuluvanale ja räägiks siis ära, mis ta soovib. Nii nad siis võtsid telefoni, millega saab muidu uksehoidjaga ühendust võtta (ei ole me midagi snoobid - siin on igal korterelamul uksehoidja) ja rääkis "ma soovin pikka rongi ja kraanat ka ja kui ma ei jonni, siis jõuluvana toobki". Muidugi jonnides ei tule tal sugugi meelde need lubadused. Siis mingu see jõuluvana kus seda ja teist. Ükspäev jonnis Tobi koridoris ja mina kirusin vaikselt, kuna korteri ukselukk ei tahtnud üldse lahti tulla. Seepärast olin sunnitud Tobi maha panema, mis peale jooksis ta liftide juurde ja tellis vaikselt lifti. Kui ukse lahti sain, siis kuulsin, et liftiuksed läksid ka lahti... oh neid väledaid jalgu. Sain õnneks Tobi liftist kätte. On kange tegelane! Mis seal ikka - elu nagu action-filmis. Tihti on muidugi komöödia ka, sest elu tuleb ikka naljakaks teha. Priit õpetas Tobile - olgu öeldud, et üritan seda asja seletada diplomaadi-provvale kohaselt, delikaatselt - niisiis õpetas Tobile, et kui istmikust peaks imelik hääl ja hais tulema, siis tuleb koheselt öelda "Mina ei teinud!". Muidugi ei näidanud minu austatud abikaasa seda talle päris õigesti ette, selle asemel imiteeris ta huuli puristades "seda häält" (haisu ei imiteerinud) ja öeldes siis "Mina ei teinud!". Tobi saigi asjast nii aru, et huultega tuleb teha "seda häält" ja siis hüüda kohe "mina ei teinud!".
Aitab lobast, ausõna!