Liiklus ja loomad

Nagu pealkiri vihjab, siis kirjutaks ikka ka liiklusest, mis on muljetavaldav siin ilmselt kõigile väljamaalastele. „Muljetavaldav“ selles suhtes,  et liiklus on üpris kaootiline. Enam-vähem valgusfooridest peetakse lugu, aga muidu sõidurajad on nagu rohkem lõbu pärast maha joonistatud, kuna enamus autojuhte sõidab tee keskel. Kõige esimeses reas looklevad tavaliselt taksod ja marsad, mille juhid on valmis piduri põhja vajutama, kui kellelgi käsi püsti on. Seepärast siis esimeses reas ei soovitata siin sõita. 

Nagu ka eelmises lähetuses olles, mõtlesin alguses, et siin ma küll rooli ei taha istuda. Aga nüüd olen juba peaaegu kolm nädalat olnud ühe toreda 13-aastat vana ehk teismelise auto omanik ja sõidan ikka iga päev. Kui autot ostsin, siis endine omanik rõhutas ka seda, et sellel on hea tugev signaal. Ma üldiselt ei ole suur signaalitaja, aga siin liikluses saab vist see auto funktsioon peaaegu sama vajalikuks kui pidur. Nagu öeldud, sõidetakse üldiselt rea keskel, sest ei või teada ju kummast reast kiiremini saab. Samuti tuututatakse igal võimalusel ja ka siis, kui on näha, et eessõitval autol pole võimalik edasi sõita. See ajab mind eriti marru ja kuigi ma jätkuvalt kasutan vähe signaali, siis sõiman roolis nagu vana mees. Eile koolist koju sõites oli jällegi üks moment, kus sajatasin midagi eessõitjale, kes mingit jaburat manöövrit sooritas ja vabandasin siis poiste ees, et nende ema niiviisi ropendab ja muidugi lugesin sõnad peale, et nemad õppust ei võtaks. Tobias vastas väga diplomaatiliselt „emme, ära muretse, me saame su’st aru“. Mis nii viga!

Aga jah, nagu mitmed siin pikemalt viibinud eestlased ütlevad, siis liikluses võid sa mõne isiku sõidustiilist välja lugeda täielikku matslikkust ja jõhkrust, aga kui autost välja tuleb, on väga tore inimene. Ühesõnaga liiklemise põhjal ei maksa eelarvamusi tekitada ja nii sõiman mina ka kõiki roolis, kuigi ilmselt tänaval võiksin ka naeratada. Tuleb siiski kohalikud kombed omaks võtta. Huvitav on selle liikluse juures aga see, et vähemalt linnapildis on näha üpris vähe õnnetusi. Kuidagi kõikidel on vist selline hoiak, et autojuhtide puhul peab valmis olema kõigeks, aga samas ise võib ka nii sõita, et teised vajadusel kahe jalaga pidurile hüppavad. Sestap näiteks ei panda eriti pahaks, kui teed vale koha peal u-pöörde, samuti võib siin maanteedel näha, kuidas keegi lihtsalt vastassuuna poole tagurdab. Mõnes kohas on muidugi ka nii, et näiteks kolm rida keerab teisele teele, aga seal teel on jäänud alles kaks rida ja ise tead, kuidas haihtunud realt ühele kahest reast saad. 

Villemile ja Tobiasele olen seletanud, et siin peab liikluses arvestama, et autod on kuningad ja jalakäijad pole mitte keegi. Kõrgema sordi kuningad on muidugi suuremate ja uhkemate autodega. Sellised tavalised loodusseadused kehtivad – tugevamal on lihtsalt eesõigus. Ülekäigurada kasutades on tee ületamine üpris suitsiidne ettevõtmine, kuna üldiselt ikka keegi ei peatu. 

Nagu New Yorgis, on politseisid siin iga nurga peal (see on selline taktika), aga üldiselt peavad nad harva kedagi kinni. Mõned politseid sõidavad mööda tänavat ja kui näevad reeglite rikkumist, siis jorisevad midagi ruuporisse ja see üldiselt ka mõjub. Mis aga nii politsei kui ka kiirabi puhul vihale ajab on see, et nad enamasti sõidavadki vilkurid sees ja ei saa kunagi aru, kas tal on kiire ja peaks teed andma või mitte.

No igatahes ma saan aru, et tegelikult on liiklus siin hulka paremaks läinud, kui ta oli. Ja ma olen optimistlik  ja usun, et nelja aasta pärast on veelgi parem. Liikluskultuur on ikkagi ka mingi ühiskonna perioodi peegel, mulle näib. Eestis on ju ikkagi liikluskultuur oluliselt paremaks läinud ja teed ületades ei pea alati mõtlema, et auto on jõupositsioonil. Siin on palju kaasa aidanud fooride juures sellised sekundite lugejad (Eestis on vist mõnes kohas jalakäijatel see). See teeb elu palju lihtsamaks, kuna neid sekundeid nähes oskad juba arvestada, kas jõuaks foori rohelise tule alt läbi või mitte. Vot selline mulje on liiklusest.

Eelmise nädala muljetest rääkides aga, siis esiteks sai kinnitust väide, et aegajalt sajab siin liiva. Nii nädal tagasi sadas öösel kõvasti vihma ja kui rõõmustasin, et hommikul auto kindlasti läigib, siis tegelikult oli suhteliselt puhas auto mustaks saanud. Nagu mingi liivapritsiga oli üle käidud. Väidetavalt siis toovad hoovused kuidagi Sahara kõrbe liiva siia ja seetõttu aegajalt sajab see liiv siin koos vihmaga maha.

Samuti kogesime eelmisel nädalal väikest maavärinat. Sellest, et tegu oli ilmselt maavärinaga saime aga aru alles siis, kui päev hiljem selle kohta uudist lugesime. Ühesõnaga lugesin poistele laupäeva õhtul unejuttu, kui maja rappus nii, et arvasin, et keegi tahab väga rajult uksest sisse saada ja raputab. Hetkeks kõik klirises. Aga see toimus vaid viivuks, mistõttu vaatasin korra kodus ringi ja läksin lugesin edasi. 

Nagu meil kombeks, üritasime ikka nädalavahetusel linnast välja ka saada. Pühapäeval sõitsimegi jällegi linnast  välja, mägedesse. Selle pühapäeva väljasõitu nimetaksin ka kodulooma safariks. Kohtasime tee peal loomulikult koeri, lehmi, kitsesid, lambaid, hobuseid, eesleid ja esmakordselt ka põrsaid.  Ja see ei juhtunud vaid ühes kohas, vaid ikka sageli juhtus karjane just parajasti oma loomakarjaga mööda teed vastu tulema. Sead olid nagu koerad teeperves ja vahtisid sõbralikult meiega tõtt. Kuna ma armastan kõiki loomi ja hakkan nendega enamasti heldinult juttu ajama, ütleb Villem mehelikult ja lubavalt sageli „emme, olgu me võime sulle ju lehma võtta“. Aga piisab kass Jazzist, kes meil hoovis elab ja Paulist, kes on vahva ämblik ja üle-eile suure porikärbse köögis kinni püüdis. 

Naastes matka juurde, siis pean ikka ütlema, et siia maakohtadesse võiks nostalgiareise korraldada. Minu lapsepõlv oli nõuka-ajal, seetõttu vaatan ma ikka heldinult nii mossesid (millel on padi taga-aknal), nivasid, volgasid kui ka žigulisid. Maakohtades on siin ikka väga paljudel veel need vanad autod liikumisvahendiks ja siis on tunne nagu sõidaks oma lapsepõlves. Need vene-imed ei ole muidugi väga keskkonnasõbralikud ja mu nostalgia ei tähenda, et tahaks seda aega tagasi. Aeg-ajalt on lihtsalt tore, kui kohtad mingeid sümboleid oma lapsepõlvest. Küllap tekitab see turvatunnet. 

Samuti näeb siin mägedes aegajalt ka külameest hobu- või eeslirakendiga. Ühesõnaga sellistel loomadel on ikka jätkuvalt siin töine funktsioon. Edasi annan sõna fotodele.