Sõltuvused

New York Time Out ajakirjas ilmus sel nädalal kirjeldus päris naljakate ja pealtnäha lihtsate eksperimentide kohta. Nimelt siis üritasid 6 inimest elada 30 päeva ilma mingi sõltuvuseta, mis neil on. Täpsemalt siis üks mees elas 30 päeva ilma mobiiltelefonita; teine ilma 6-päeva nädalas õhtul pidutsemiseta; kolmas mees, kes tegi tööd peamiselt vaid kodus, kandis igapäevaselt ülikonda ja no igati viksi-viisaka kontoriinimese riideid; üks naisterahvas, kes oli shopahoolik oli 30 päeva ilma shoppamiseta (no eluks vajaliku nagu toidu ostmine oli ikka lubatud), teine naine loobus valmis tehtud toidu söömisest - või no ta ei tellinud sel perioodil endale koju toitu ega söönud ka väljas; ja viimaks naine, kes lubas elada ilma negatiivsuseta.

Ma ei hakka überjutustama neid kogemusi, aga ühe lause iga eksperimendi kohta poetan ikka. Mees, kes pidi loobuma mobiilist kuuks ajaks, tunnistas et see oli väga negatiivne kogemus - ta sai paljude inimeste pahameele osaliseks (ei jõudnud õigesse kohta õigel ajal), ta kuulis palju hiljem sellest, et tema 9-kuune laps oli esimesed sammud teinud jne. Teine mees, kes oli popkultuurist kirjutav ajakirjanik ning harjunud 6 päeva nädalas pidutsema, leidis et selle katse tulemusena teab ta vähemalt, et tuleb ilma pidutsemiseta toime. Tema kodu korrale, tervisele (võttis kaalust päris palju alla) ja töövõimekusele mõjus see väga hästi. Samas tunnistas, et ta siiski ainult sellist eluviisi ei tahaks ja ta naudib väga peomelu. Kolmas mees, kes loobus kuuks ajaks oma casual-riietumisstiilist, sai positiivse kogemuse, sest temasse suhtuti palju paremini ja ta sai sellest ka ise enesekindlust.
Naiste kord. Shopahoolik tunnistas, et see oli ikka päris karm eksperiment ja ta ründas kohe pärast katsejäneseks olemist poodi ja ostis riideid. Teisalt tunnistas, et ta säästis paarsada dollarit ja katse tulemusena üritab ta rohkem end shoppamisega tagasi hoida. See naine, kes pidi loobuma valmissöögist, ei hakanud sellest hoolimata endale ise süüa valmistama vaid siis pigem ei söönud üldse või siis sõi ühe õuna/jogurti. Kui välja arvata see, et ta võttis mõned kilod alla ja säästis päris palju raha, siis ta siiski selle mugavuseta elada ei tahaks. Ja siis lõpuks see neiu, kes üritas oma sarkasmi ja negatiivsuse kuuks ajaks puhkusele saata. Ta tunnistas, et see oli palju raskem kui ta arvata võis ja et nüüd kus ta oma negatiivsust jälgis, siis tundub ta endale ilge bitch olevat.

Hakkasin eile mõtlema, et huvitav mis on see minu sõltuvus, milleta võiks olla 30 päeva suht raske elada? Mulle tundub, et kuigi arvame et meil ei ole sõltuvusi, siis tegelt on neid pagana palju. Nendest eelnevatest eksperimentidest lähtudes- ilma mobiilita saaksin praeguse elutempo juures elada küll. Eestis ei oleks saanud, sest siis oli see ju ka töövahend ja üleüldse kasutasin nii oma töö pärast kui ka isiklike huvide pärast ka wapi päris palju (pangaülekanded jne). Pidutsemiseta saaks hakkama, shoppamiseta saaksin kohe rõõmsalt hakkama... aga vot igapäevaselt korralike riietega käimisega küll hakkama ei saaks. Selles osas, et minu nägemus ka korralikest riietest tähendab üldjuhul ikkagi triibulisi sukkpükse, kummikuid või kummaliste sõnumitega särke ja see vist ei klassifitseeru korralikuks. No aga kui ikka töö nõuaks, siis tuleks end kokku võtta. Kõige raskem ikka oleks negatiivsusest loobumine. Kuigi ma vist üldjoontes olen positiivne inimene, siis irooniata, õrna ilkumiseta ja kriitikata võiks jõle raske olla. Kasvõi oma blogi puhul tunnen, et ma olen suht kriitiline kohalike suhtes ja teisalt, kui Eestis oleksin, siis oleksin ka kaasmaalaste suhtes. Nagu see negatiivsusest loobunud neiu ütles, siis mõne inimesega ei saa isegi suhelda normaalselt, kui su jutt pole küüniline. Teiseks tunnistas ta, et näiteks mõnd tõsieluseriaali ilma negatiivsete kommentaarideta, oli jõle raske vaadata. No ma kujutan ette! Ma ei suuda neid reality showsid üldiselt üldse üle 5 minuti vaadata, sest hakkan räuskama ja vahetan koheselt kanalit.

Selle jutu lõpuks tahtsin öelda, et tegelikult tekkis tahtmine eksperimenteerida ja endale mingi väljakutse esitada. Hm, pean veel mõtlema - kas üritada kuuks ajaks isegi klaasikesest veinist loobuda, või üritaks kuu aega nii, et ma ei toriseks Priiduga... aga siis võib ta arvata, et ma olen haigeks jäänud. :) Ahjah, kindlasti ei suudaks ma kuu aega ilma arvutita või muusikata elada. Või no ega ma koomasse ka ei kukuks, aga see väljakutse oleks ikka liiga karm. A küll ma midagi välja mõtlen.