Tegelikult ei tahtnud ma jälle ilmast kirjutada, hoopis nädalavahetuse reisust.
Käisime jällegi suusatamas. Ennetan ilmselt peas tekkinud küsimust "kas sina Pirjo siis ka suusatasid oma kõhuga?". Ei suusatanud. Ma lähenen nii egoistlikult ja kirjutan kohe endast, sest kui ma siin mõnele inimesele meie suusaretkest rääkinud olen, siis koheselt küsitakse "ega sina ometi suusata?".
Ühesõnaga reede päeval pakkisime väikese bussi inimesi ja tavaari täis ning hakkasime Vermonti poole vurama. Meie ekipaaž koosnes kuuest inimesest - Minna-Liina, Martin, Pets, Priit, Tobias ja mina.
Mari-Liis, Tim, Heleri, Taimar, Kristi, Gerti ja Paolo olid juba varem hommikul linnast välja sõitnud, mistõttu ootas meid ees soe, kuuma õunamahla-lõhnaline vastuvõtt. Meie sõit venis suht pikaks, sest tee peal oli juthunud mingi õnnetus ja seetõttu saime veeta aega ka ummikutes. Ja muidugi otsustas sõidu ajal väike kõhuelanik teha kõhus kukerpalle, mistõttu võis minu poolt aegajalt oigamist kuulda. Üleüldsegi on meil Priiduga tunne, et see väike kõhutegelane on hirmus suur aktivist - kõhus käib meeletu triangel ja ausõna tegu pole gaasidega. Kui keegi ikka käe kõhu vastu paneb, saab kohe tou kirja - see väike tegelane on nagu valvekoer. See selleks.
Et siis kella poole kümne kandis jõudsime kohale. Erinevalt eelmisele suusaretkele Lake Placidis, ei juhtunudki nii, et me Martiniga oleksime plätrama jäänud ja avastanud end kell 2 öösel Elizabeth towni getost, kus puudus levi. Läksime täitsa õiget teed ja jõudsime lõpuks lumeni ja sellise majani:
Pärast meid jõudsid öösel veel ka Missy ja Chris. Nii et kokku oli meid 15.
Järgmisel hommikul olime Priiduga köögitoimkonnas, mistõttu ärkasime kell veerand kaheksa ja hakkasime pannkooke säristama. Aitüma siinkohal Helerile, kes ka hiljem liitus pannkookide praadimisele ja kelle käe alt valmisid eriti populaarsed singi-juustu pannkoogid. Kella poole kümne kandis olid kõigil kõhud täis ja aeg oli sammud seada kaloritepõletus-atraktsioonidele - ehk siis suusamäele.
Tim ja me olime huvitatud murdmaaradadest, aga need polnud veel kahjuks avatud. Seetõttu otsustas siis ka Priit jällegi õnne proovida mägisuuskadel. Õnneks polnud ta ainuke "suusamäe neitsi" - ka Pets polnud enne mägisuusatanud ja Martin lubas neile õpetajaks olla. Seekord ei olnudki gravitatsioon Priidu tagumiku ja mäe vahel nii tugev (mis oli ilmselt tingitud ka sellest, et Priit läks seekord ikka algajate mäele) ja mõlemale suusamäe neitsile hakkas mägisuusatamine väga meeldima.
Vot siis.
Meie Tobiga müttasime veidi niisama ja siis läksime maja juurde kuuma vanni (hot tub). Ma pean ikka tunnistama, et eks tegi ikka kadedaks küll, kui kõik õhtul tulid punaste põskede ja mõnusa väsimusega mäe pealt tagasi. Ma ju tean kui mõnus see tunne on pärast suurt rapsimist ärateenitud lõõgastusi nautima hakata. Mul oli vannis istudes tunne, et võrreldes teistega pole ma ju üldse seda naudingut ära teeninud. No pole midagi - küll ma saan varsti jälle seda mõnusat rammestust tunda.
Suusamäelt tulijatel oli kõigil järgmine (vt. vanni-pilti) siht silme ees:
Pärast vanni ootas meid tandem Gerti-Paolo õhtusöök. Fire Islandi nädalavahetust meenutades hakkab meil veel paljudel suu vett jooksma, sest seal saadud Gerti-Paolo tehtud õhtusöök oli midagi sellist, mida on raske unustada. Paolo on teadupärast itaallane ja sel rahvusel on toiduvalmistamine geneetilisse koodi kirjutatud. Ja eks Paolo on Gertit ka nakatanud. Ühesõnaga ka sel õhtul ootas ees kolme-käiguline õhtusöök. Õnneks keel jäi ikka suhu, kuigi see toit tahtis keele küll alla viia. Nagu Priit ütleb "Aitäh, toit oli maitsev ja küllaldane!".
Pärast kena kõhutäit vajus meite pere küll ära ja võisime vaid unes näha, millega ülejäänud seltskond õhtut sisustas. Igatahes olid kõik nii piisavalt väsinud, et kell 1 öösel oli maja juba vaikne ja ainult õrna norskamist võis kuulda. Suusamägi ja värske õhk olid oma töö teinud.
Järgmine hommik algas maitsvate ahjuvõileibadega - aitäh Mari-Liis ja Heleri! Edasi kiirustasid kõik mäele, kuna pidime varuma aega ka tagasisõiduks.
Otsustasime ka sel aastal proovida Tobiast mäele meelitada. Varustus talle muidugi meeldis, sest slaalomisaapad panid teda tundma superkangelasena ja suusad olid kollased. Lastemäel oli mäest ülesminekuks magic carpet ehk võluvaip, millega üritasime samuti teda meelitada. See kõik oli tore, aga mäest alla tulla talle ei meeldinud. Tobi on selle koha pealt minusse ja ta nii väga kardab kukkuda. Hoolimata pingutustest teda kisakooriga (Minna-Liina ja mina) ergutada pärast esimest laskumist, ütles meie väike nevjorker, et ta tahab nüüd restorani minna ja need suusad alt ära võtta. Ega sundida ka saa! Muidugi järgmisel päeval lasteaias oli ta oma 10-minutilise suusakogemusega nagu iidol. Seletas kõigile, kuidas ta suusatamas käis ja "magic carpetil" üles sõitis. Loodame, et see huvi päriselt ka tulevikus tekib!
Pühapäevaks olid Priit ja Pets oma suusamäe neitsi staatuse maha raputanud ja nüüd võis neid juba mäe-sõltlasteks ristida. Ühesõnaga nemad jäid mäe peale uusi sinikaid hankima ja ei jonninud sugugi.
Pärastlõunal tulid kõik tagasi "staapi", kiire ligunemine vannis ja Missy-Chris tandemi poolt valmistatud pizza. Usun, et me eestlased polnud kunagi sellist pizzat söönud. Seal peal oli hautatud butternut squash. Vot, see on selline veidi kõrvitsale sarnanev (aga kreemisem) köögivili, mille vastet ma eesti keeles üldse ei teagi. Väga huvitav ja maitsev jällegi.
Tagasiminek oli kurb ja karm, sest nii väga oleks tahtnud veel kasvõi päevakesegi veeta looduses ja selles armsas majas. Karm oli sõit aga seepärast, et päeval oli olnud sula, hiljem läks aga oluliselt külmemaks ja sadas kõvasti ka lund. Ühesõnaga teed olid kaetud musta jääga ja ühel hetkel nägime suurel maanteel enese ees ca viite autot kraavis. Õnneks jõudsid kõik ekipaažid siiski elusalt-tervelt ja mõnusa mälestusega koju. Hurraa kõigile autojuhtidele!
Helerile ja Mari-Liisile aga ekstra aplaus jällegi vahva suusareisi korraldamise eest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar