Reede õhtul pakkisime asjad - peamiselt soojad riided, Papissaare vürtsikilud ja leiva kohvrisse ning saime Martini ja Liisiga autolaenutuses kokku. Luksusmarsa käes, sõitsime Mari-Liisi ja Heleri kodu juurde, et peale laduda toidumoon ja võib olla ka mõned inimesed. See luksusmarsa oli 7-kohaline, aga kui tahta 7-inimest sinna "istutada", siis jälle pagasit eriti palju ei mahu. Seega täitus meie auto pagasiga, aga lisareisijaid ei tulnud. Teised reisikaaslased (Heleri, Mari-Liis, Tim, Kristi, Nate, Ben, Steve ja John) tulid teiste autodega järele.
Vaadates pildil olevat valgusfoori, siis ei teadnudki, kas minna või mitte?
Reede õhtul kella seitsme kandis on üpris raske Männakalt välja saada. Sest linnast välja minejaid on teisigi ja ummikud on suured. Ilmselt oli meie kõigi vaim valmistunud hullemateks ummikuteks, sest lõppkokkuvõttes eriti autojorudes seisma ei pidanudki. Seega jõudsime nelja ja poole tunniga kohale Vermonti. Arvestades, et sõitsime läbi ka Connecticuti ja Massachusetsi osariigist, siis tundub, et päris kiiresti saime.
Juba ca tunnike enne kohalejõudmist hakkasime märkama lund. Ja kui Snow Mountini lähedusse jõudsime, saime sõita tõeliselt lapsepõlve-meenutavatel mõnusalt lumistel külavaheteedel. Kui nii ilus valge kohev lumi on, siis on selline tunne nagu oleks jõulud. Ja mitte ainult sellepärast, et oleme harjunud jõulude ajal lund nägema, vaid ka seepärast, et oleks nagu suure kingi otsa sattunud.
Majake, millesse end kesköö paiku sisse seadsime, oli ka uhke. Lisaks sellele, et sinna oleks rohkemgi kui 12 inimest võinud majutada, olid seal ka saun ja jacuzzi (mullivann vist eesti keeles). Ma enne ei teadnudki, aga ameeriklaste jaoks on see suur mullivann justkui sauna eest. Enamikel juhtudel asub mullivann neil õues ja talvel pannakse see tööle ka siis, kui kogu ümbrus on lume all. Ja nagu Eestis nädalavahetusel saunas käik, on ameerikaperede nädalavahetuse lõbu perega suurde mullivanni minek. Nad teevad sama trikki, mis meite rahvas talvel saunas käies - ehk siis julgemad rullivad end lumes või viskavad endale lund pähe ja siis istuvad oma suurde kuuma mullivanni. Aga ma ei kujuta ette, milline elektrikulu võib olla, kui hoiad miinuskraadide juures mullivanni ca 40kraadi kuumuse veega? Ei tea, kas neid jacuzzi'sid puuküttega ei tehta? :)
Selle maja "mullikas" ei asunud õues, aga asus siiski suurte akendega kütmata ruumis ja kuna akna taga oli lumi, siis efekt oli enamvähem sama. Kuna meil oli nii kui nii kahe-kultuuriline (ameeriklased ja eestlased) seltskond, siis panime hääled sisse nii saunale kui ka vannile. Hoolimata sellest, et kell oli 1AM, oli Tobias ka väga ärevil uuest kohast ja nõudis samuti naistega vanni tulemist.
Mis seal siis ikka. Pärast vanni sõime kiluvõileiba ja jõime kuuma õunamahla rummiga (Tobias jõi lihtsalt mahla). Ben oli ainuke vapper ameeriklane, kes oli nõus ka kiluleiba maitsma ja kes väitis, et talle see ka maitseb. Aga maitses vist küll, sest järgmine kord, kui kiluvõilad lauale panime, sõi ta vabatahtlikult. Teine ameeriklane, John, seevastu võttis ampsu meite delikatessist ja pani võileiva sinna samale taldrikule tagasi. Ise muidugi viisakalt vabandades, et "it's ok, but I'm going to leave it there".
Tobias oli reisul ainuke meetri-pikkune mees ja seetõttu sai ta muidugi palju tähelepanu. Ei tulnud tal puudust kaaslastest, kellega ümber köögi kulli mängida - mis nii viga! Kuigi me kartsime, et Tobias äratab kõik inimesed laupäeva hommikul vara ülesse, siis tegelikult olid kõik juba enne üheksat jalgel (mis siis, et kell 2 mindi magama). Lubasin laupäevahommikuse pannkookide küpsetamise enda peale võtta. Järgmisel hommikul tegid aga Kristi ja Nate omletti tosinale inimesele. See nägi välja nii:
Nüüd järgneb ainult perekond Turgi nägemus - tean, et teiste reisikaaslaste kogemused olid hoopis teised. No ühesõnaga Priit ei olnud iial mägisuusatanud, samuti mitte Tobias ja mina olin vist elus 2 korda seda kunsti proovinud. Seega otsustasime meesperele suusad alla panna ja mina pidin siis õpetama (peamiselt) küll Tobiast. Tobias proovis mõned korrad ja siis nõudis suuskade jalast ära võtmist. Priit oli sama kärsitu - tuli korra ühest suurest mäest (peamiselt istmiku ja mäe vahelist gravitatsiooni tundes) alla ja ütles, et rohkem ei lähe. Rahvast oli hirmus palju ja meie sotsiofoobia lõi jälle välja.
Meie "lossis" ootas meid aga jälle saun ja "mullikas". Ja pärast enese küürimist oli kaetud laud ja Heleri&Mari-Liis pakkusid rosmariiniga kartuleid, lõhet, salatit jne. Väga maitsev ja kena olemine!
Järgmisel päeval otsustasime proovida õnne murdmaaradadel. Nate käis neid radasid juba laupäeval proovimas ja tema kirjeldus oli piisavalt ahvatlev, et temaga järgmisel päeval ühes minna. Nate'lt saime näiteks ka teada, et kui ameeriklased räägivad suuskadest või suusatamisest, siis mõtlevad nad selle all mäesuuski ja -suusatamist. Eestis on minu arusaamist mööda ikka vastupidi (sest mägesid pole), et suusatamise all peetakse silmas murdmaasuusatamist. Igatahes seda oli näha, et eesti mõistes suusatamine pole siin riigis sugugi populaarne. Selline tunne oli kohati nagu sõidaks privaatraja peal, sest ainult paaril korral nägime teisi suusatajaid. Meeletult ilus loodus oli ja suusk libises just parajalt. Tore on see, et kuigi ma pole ju 4 aastat suusatanud, siis nagu autojuhtimist ja -tunnetamist naljalt ei unusta, ei unusta ka suusatamist. Võhma võiks muidugi oluliselt rohkem olla. Ahjah, üks asi veel - ameeriklaste jaoks on murdmaasuusatamine raske sport - täpsemalt väljendudes, olen nüüd nii paljusid kuulnud ütlemas, et see on "real exercise". Tunnistan aga, et minu jaoks on murdmaasuusatamine lihtsalt matkamine suuskadel. Vahepeal võib ju lumehange istuda, lund süüa ja loodust vahtida.
Tobiasele me seekord suuski alla ei pannud, aga tal oli hoopis uhkem sõit. Nimelt sai suusalaenutusest laenata sellise miniatuurse ree (regi, ree?). Olime Priiduga siis vaheldumisi suuskadega hobuse rollis ja vedasime oma pisikest rüütlit. Rüütel jäi muidugi kenasti magama oma tõllas ja pärast ei tahtnud ära tulla. Aga vanniga meelitasime ta tulema küll.
Ülejäänud seltskond tundis end hästi mägisuusatades või lumelauamõnusid nautides. Igal ühel oma lõbu... ja lõbu oli laialt!
(Kristi pilt)
Huh, ma hakkasin algusest peale vist liialt detailselt kirjutama. Nii et keegi ei jõua seda lugeda ja mina ei jõua enam kirjutada. Aga vaadake pilte, kel huvi.
Üks meeldejääv killuke siiski veel meie nädalalõpust. Nimelt see sama Ben, kes vapralt ka kiluleibasid sõi on üks kummaline tegelane. Temast ei saa aru, kas ta teeb nalja või ta on lihtsalt sürreaalne. Igatahes pühapäeva hommikul kui Priiduga köögis toimetasime, küsis Ben, kas ta võib laenata nõudepesuvahendit. Mis meil ikka selle vastu olla saab? Ligikaudu poole tunni pärast tuli Ben nõudepesuvahendiga tagasi - ühes käes oli kusjuures kohvikruus ja muudkui kiitis kui hea kraamiga on tegu. Ma mõtlesin, et ega ta jumala eest seda vahendit kohvi sisse ei pannud... ei pannud, aga dushi all käis küll ja pesi end selle nõudepesuvahendiga. Hihhii... hiljem Beni sõber Tim muudkui tögas, et järgmine kord võiks ta pesuvalgendiga end pesta. :)
Kokkuvõtteks olgu aga öeldud, et väga tore nädalavahetus oli. Ainuke viga oli selles, et lühikeseks jäi. Heleri ja Mari-Liis võiks vabalt teha oma üritustekorralduse firma, sest kõik oli vingelt korraldatud. Elagu orgkomitee esinaised, huraa!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar