Unenägu

Kolmapäevast eilse õhtuni kestis üks kaunis, kuid veidi ka kurb unenägu. See algas nii:


Ja läks edasi niiviisi:


Vaikust ja linnulaulu sai kuulatud, palju mõtiskletud ja lurinal seda emotsiooni sisse imetud. Oi kui hea on lehti riisuda, veidi lõket teha, maja ees pingil istuda ja lihtsalt olla.

Miks see unenägu veidi kurblik oli? Seepärast, et pool minust oli New Yorgis - Priit ja Tobias ei saanud kõike seda nautida, ja olid veidi süümekad, et minul see võimalus oli.

Kui ma veidi raha kogun, siis ostan endale digitaalse diktofoni. Tavalise diktofoniga, mis on küll juba pikka aega mu sõber/kaaslane olnud, ei ole kvaliteet kõige parem. Aga alatihti on soov lindistada kõiksugu hääli ja ka teadmisi - loodushääli, linnahääli, inimeste naermist, palju kogenud-näinud inimeste lugusid, Tobiase laulmist ja mängimist, lennujaama vetsuhääli jne. Ühesõnaga, kui mul oleks see vidin kaasas olnud, oleks nüüd siia ka ühe kevadhäälte jupi pannud. Aga hoopis panen veel ühe pildi.



Seda tahtsin ka öelda, et enesele üllatuseks, ei tundnud ma selles "unenäos" käies kordagi, et pole 7 kuud Eestimaa pinnal olnud. Kõik tundus igapäevane ja kodune, selle kõige paremas mõttes. Või no Eestit olen ma kogu aeg oma koduks pidanud, aga siiski arvasin, et üle pika aja jälle kodukohta külastades, ahnitsed kõike enda sisse ja oled veidike pealtvaataja rollis. Aga ei mõhkugi - täitsa nagu vanasti!

Seda ka, et sõbrad ja sugulased, ärge palun pahandage, et ma salaja Eestisse hiilisin! Tean, et pole kõige ratsionaalsem ja keskkonnasõbralikum kaheks ja pooleks päevaks Eestisse sõita. Aga seekord sisetunne võitis kaine-mõistuse seisuga 3:1.

Uni oli magus!