Kevade igatsus

Vahepeal on jälle palju toimunud ja pole virtuaalsulge kätte saanud võtta, et ka siin veidi tegemistest kirjutada.

Töö mõttes on mul Aasia-rindel muutusteta ja see muidugi frustreerib. Samas kuulengi paljudelt omasugustelt (ehk mitte kohalikelt), kui raske siin on tööd leida. Hakkasin aga vabatahtlikuks ühes siinses naiste õiguste organisatsioonis, mille nimi on AWARE. Mulle väga meeldib see organisatsioon ja loodetavasti saan kuidagi kasulik olla. Kuigi tegu on MTÜ-ga on neil oma uuringute- ja teavitamisosakond ning loodangi, et saan selles vallas kaasa aidata. Pilk on mul aga suunatud sinnapoole, et äkki alustada sügisel uuesti õpinguid. Ma tean küll, et 'inimene õpib läbi elu, sureb aga ikka lollina'... aga naudime protsessi. Nagu üks sõber ütles, et vananemine on privileeg. Aga rohkem ma neist plaanidest praegu ei kriba. 

Tean küll, et te seal Eestis olete juba väga väsinud talvest ja lumest, aga olen siin ikka palju mõelnud ja vist siin blogis ka kirjutanud, kui palju annavad sellised aastaaegade vaheldumised ja ilmastiku kontrastid emotsioone juurde. Inimesed siinkandis ei tea, milline rõõm on meil Eestis, kui pärast pikka talve näed esimesi lumikellukesi lume alt välja turritamas. Või kuidas esimeste päikeseliste ilmadega ei lähe keegi eriti tuppa vaid üritab viimastki päikesekiirt endasse meelitada. Ühesõnaga ma tunnistan, et igatsen seda aega. Mis siis, et siin on ühtlaselt soe ja üldiselt ilus. 

Täna hommikul käisime ühe kambaga matkal ning vihma kallas nagu oavarrest. Ka õhk oli Singapuri kohta jahe - umbes 22 kraadi. Pärast veel konditsioneeritud autos tagasi sõites olin õnnelik, et rõõmustan mõttest minna sooja dushi alla. No teate küll - nagu see tunne, kui jäsemed on külmad ja siis saab saunalavale. Külma siin ei koge just sageli ning veel vähem on soovi dushi all end soojendada - pigem ikka vastupidi. No vot sellised rõõmud!

Olen tühjast-tähjast lobanud juba pool lehekülge.

Aga kuna see blogi on veidi ka meie tegemiste kronoloogia, siis lisan hoopis pilte viimastest kuudest ja kriban mõne lause juurde.

Veebruari keskpaigas käisid Liisi ja Berit külas. Oli väga tore ja meeleolukas. 

Ja meie pidime käima vahepeal ka presidendipalees vastuvõtul, mis oli päris naljakas üritus. 

Siis saabus Eesti Vabariigi iseseisvuspäev, mille puhul toimus meie kodus eestlaste kogukonnale vastuvõtt. Tegime ühe perepildi selle puhul ka. 

Saabusid ka kallid sõbrad Rogerid (ehk Liis, Martin, Heidi ja Henri). 

Singapuris on putkad, kust saab öö läbi (24h) osta duriani. Päris täpselt ei saa aru, miks tekib kellelgi soov minna öösel duriani sööma, kuid nii see näib olevat. Meie kohalikud sõbrad vedasid meid igatahes pärast paari drinki sellist öist Singapuri kogemust saama. Mõtlesin ka seda, et kuna durian tundub selline rammus, siis äkki on need öö läbi lahti nagu meil Eestis hamburgerikohad. Noh et pärast napsutamist süüa midagi kogukat. Aga kohalike sõnul pole siinkohal tegu samasuguse efektiga.

No ja viimaks siin ka fotod meie sõbra, Laureni 50ndast juubelist, kus teemaks oli "dress to impress".