November rain

Ei olegi jõudnud ammu kirjutada, kuna tegemist on toredalt palju olnud. Ei, tööd pole leidnud siin, kuid meil on olnud kalleid külalisi Eestist, palju kõiksugu üritusi ja tööd ka. Tunnen kuidagi, et olen selle kuu jooksul ka palju õppinud nii kohalike, kui ka eestluse kohta. Näiteks oleme nüüd mitu korda kogenud, et kui kutsuda kohalikke külla, siis igaks juhuks tasub valmis olla isegi 30 minutit enne. Mitu korda on juhtunud kohalikega nii, et näiteks kutsud kella 7-ks külla, aga kell pool seitse on juba kohal. Mulle, kes ma kipun alati viimasele minutile oma asjade ja toimetustega jääma, on see päris keeruline komme. Arutasime veidi ka, et äkki see on seotud sellega, et üldjuhul on siin majapidamistes abilised, kes siis ka toitu valmistavad ja lauale kannavad. Sestap äkki ei olegi kohalike jaoks see kuidagi keeruline olukord, kui külalised varem kohale jõuavad? Ei teagi veel, et kuidas seda selgitada ning ega kõik kohalikud ka sellised pole. Samas võrreldes Gruusia kultuuriga on see väga vastupidine. Mäletan, et olin Gruusias väga imestunud selle üle, et ka näiteks teater või kino võisid hakata hiljem, kui etenduse algus välja kuulutatud. Noh et kell 19 peaks hakkama teater ja siis tegelikult lõpuks algab nii 19:20. Eestis ollakse sellistes asjades mu meelest küll väga täpsed. Tark ei torma!

Mis ma siis veel olen mõtisklenud või avastanud. Saan aru, et eestlasi iseloomustab võrreldes teiste rahvastega selline "käed-külge" ehk inglise keeles "hands-on" mentaliteet. Ei ma pea silmas, et eestlased kuidagi vägivaldsed oleks! Vaid seda, et meie rahval on maine, et teeme kõike oma kätega ja armastame privaatsust. Kohtasime siin üht Tšiili diplomaati, kelle nägu läks särama, kui ütlesime, et oleme Eestist. Ta ütles, et tema vend on abielus eestlannaga ja vend on nüüd juba täitsa eesti meheks muutunud. Küsisin, et milles see siis väljendub ning sain teada, et just selles, kuidas vend vanasti ei osanud isegi lambipirni vahetada, aga nüüd teeb kõike ise. Ja samuti iseloomustas "hands-on" mentaliteediga meid ühe eestlanna abikaasa, kes on siitkandist pärit. Ilmselt siin on neid selgitusi palju - ühest küljest nõukaajal pidigi hästi loominguline ja meisterlik olema, kui tahtsid veidigi eristuda. Kasvõi see, et suur osa naisi õmblesid ise endale riideid, joonistasid Burdast lõikeid maha jne ning kui oli vaja suvila ehitada, siis seda tehti sageli ka oma jõududel ja sõprade abiga. Muidugi peenemate tööde jaoks olid ka meistrid. Teisalt äkki siin on ka mingi selline kultuuriline aspekt, et kuna me armastame privaatsust ja teisalt on eestlasi vähe, siis tulebki ise paljusid asju osata? Kõik on muidugi suhteline. Aasia kultuuris näib mulle nii, et ka näiteks töökohtadel on paika pandud, kes millist juppi teeb ja pigem ongi iga jupi peal erinev inimene. See on äkki ka usuga seotud - et kui sa oled näiteks hinduismi järgi mingisse kasti sündinud, siis sinu seisusele on ka vastavad tegevused ja toimingud. Kuna inimesi on siin rohkem, siis selline tööjaotud on ehk ka viis, kuidas kõigile tööd ja ülesandeid anda. See kõik on muidugi puhtalt hüpoteetiline arutelu. Siin on jätkuvalt väga palju avastamist ja mõtestamist. Nii et, stay tuned! :)

Kuna ma olen pika jutuga, siis pigem nüüd jätan plära ja lisan siia fotomaterjale ja lühikirjeldusi novembri üritustest. 

5. novembril toimus siin traditsiooniline "Ambassador's cup". Vahepealsetel koroona aastatel küll seda üritust arusaadavalt ei korraldatud, kuid sel aastal siis traditsioon taastati. Kõik osalevad saatkonna esindajad pandi purjekale, millel oli kohalik meeskond ning võisteldi. Tol päeval ei vedanud aga ilmaga - alguses sadas hirmsasti ja kui merele mindi, ei olnud praktiliselt üldse tuult. Sestap siis saime päris pikalt lihtsalt merel aega veeta ja purjekaga seista. Aga see oli siiski tore, kuna meil oli väga lahe ja sümpaatne meeskond (sakslased, austraallane, brasiillane, kes kõik elavad Singapuris). Kuna minul läheb ka kiikudes või tantsu keerutades süda pahaks, siis ega mul vaikse ilma vastu iseenesest pole... aga purjeka meeskond ütles, et kui poleks võistlus olnud (kus mootorit kasutada ei tohtinud), oleksid nad igatahes mootorijõudu kasutanud.

Ja nagu öeldud, käis vahepeal ka mitmeid vahvaid külalisi Eestist. 

12. novembril käisime aga Tobiasega Guns N' Roses'i kontserdil (sellest ka blogipostituse pealkiri). Iseenesest oli igati väärt elamus. Olin algselt üllatunud, et nad veel mängivad, sest minu mäletamist mööda olid nad juba minu teismeeas täitsa mehed. Show oli aga äge, kuigi tunda oli, et Axl Rose'i hääl ei ole enam päris see. Samas Slash mängis jätkuvalt kitarri nagu noor Jumal. 

Ostsin piletid lava ees olevale alale, et saaks ikka korralikult rahvamassiga hüpata ja tantsida. Aga üllatav oli see, et kui esimene lugu algas ja me Tobiga esimese akordiga hüppama hakkasime, siis enamus meie ees- ja kõrvalseisjad seisid ja filmisid. Et ei olnud sellist hüplemist ja karglemist kõigi lava ees olevate inimeste poolt. Ei teagi, kas see on tänapäevane või Aasiale omane ilming. Meid igatahes ei seganud see hüplemast ja kaasa elamast. 

Lisaks mahtus novembrisse üks äge pidu, mille teema oli New Yorgi glamuurne diskoajastu 70-ndate lõpul. Ühesõnaga litrid, sära, diskoballid, mullid jne. 

Aga kõige olulisem sündmus toimus eile (01.12.2022). Nimelt andis Priit lõpuks volikirjad üle Indoneesia presidendile ja katab nüüd lisaks Eestile ka Indoneesiat. Seda uhket tseremooniat, kus kohalik orkester mängib ka Eesti hümni, saab vaadata siit.