Jooksuaeg

Täna ei kirjuta pikalt, kuna oleme omadega täitmas üht unistust ning seikleme Austraalias. Reisimuljeid jagan siin blogis pärast reisi. Aga nii palju ütlen küll, et ma saan täitsa aru, miks inimesed Austraaliasse kipuvad. 

Vahepeal juhtus veel nii palju, et ma võitsin! Täpsemalt siis Singapuri maratoni 10 km distantsil 43-aastaste Eesti naiste kategoorias. Üks mu siinne sõbranna rääkis mulle oktoobris, et 3.- 4. detsembril toimub Singapuris suur jooksumaraton ning tema kavatseb ette võtta poolmaratoni ehk 21 km. Kuna ta teadis, et ma käin jooksmas, siis uuris, et kas liituksin temaga. Naersin ta muidugi välja, sest Singapuri palavuses piirdus minu jooksmine seni pigem nii 4 - 5 kilomeetriga. Seepeale soovitas ta mul 10 km distants ette võtta. Ka see tundus suur eneseületus, aga siiski peaaegu kahekuulise harjutamisega võimalik. Ei saa salata, et mõte 10 km jooksu läbimisest maratonil kõditas parajalt mu meeli ja motiveeris, et iganädalaselt suurendada oma jooksuringe. Tunnistan, et sellele mini-maratoni jooksule minnes ei olnud ma kunagi veel päris 10 km jooksnud. Aga kuna 8 kilomeetriga olin juba hakkama saanud, siis registreerisin end siiski viimasel hetkel ära. Eks ma närvitsesin, et kas ikka jooksen ära ja kuidas see kõik olema saab. Samas teadsin ka, et pole ju midagi, kui mingi hetk otsustaksin veidi kõndida. Aga - ära tegin! Ja mul on täiesti ükskõik kui mitmenda koha ma sain, kuna jooksin iseenda jaoks.

Veidi veel sellest kogemusest. Kuumuse trotsimiseks algas jooks hommikul kell 6:30. See tähendas, et starti jõudmiseks tuli minna esimese hommikuse metroo peale. Eelmisel päeval olin kätte saanud oma numbri (mis tuli särgile kinnitada), maratonisärgi ja vöökoti. Rõõmustasin, kui nägin, et metroojaamas oli veel samasuguse särgiga inimesi ning igas peatuses tuli neid aina juurde. Õiges peatuses väljusid enamus metroos olnud inimesi ning juba siis algas justkui palverännak. Kokku oli 10 km distantsi jooksjaid 7263 ehk veidi vähem, kui elanikke Paides. Nii me siis kõik liikusimegi vaikselt, ühesuguseid kostüüme kandes 10-km väljakutse suunas. Olin endale jooksmiseks teinud sobiva (rütmika) playlisti, kuid nii poole jooksu pealt helistas mulle Liisi, kes oli Eestis just pidutsemise lõpetanud. Tegin Liisile ettepaneku koos minuga maraton lõpuni joosta ning ta tegi seda suurima hea meelega. Vot ei teagi, kas see suure rahvaga koos jooksmine, või see, et Liisiga vesteldes ei mõelnud ma väga jooksmise raskuse peale või need kõik asjaolud kokku, igatahes tunnistan, et finiš saabus kiiremini, kui ma arvanuks. Väga tore kogemus oli ja ma ei välista, et ka järgmisel aastal selle teekonna ette võtan. Aitäh ka Liisile!

Enne jooksu

                                                          

Pärast jooksu

Täna rohkem ei kribagi. Soovin hoopis rahulikke, maagilisi jõule!  Ning atsakat ja rõõmsat uut aastat!