Kambodža ja kangelasrotid

Tere jälle!

Vahepeal on möödunud 4 sündmusitäis kuud, millest suurema osa ajast viibisin Eestis. Eesti suvest ja sellest, kui imeline maa meil ikka on, kirjutan vast mõnes järgmises postituses, kuid siinses kirjutises täidan eelmisel korral jäetud lubaduse kirjutada veel meie Kambodža reisist. 

Kambodža reis tuletaski end eelmisel nädalal veel meelde. Nimelt on meil komme ikka postkaarte reisidelt saata. Seekord ei õnnestunud reisi vältel leida toredaid postkaarte, kuni lõpuks lennujaamas (pärast turvakontrolle) oli pood, kust me nad leidsime. Ja lisaks oli seal muidugi ka marke ja ka postkast. Küsisin veel müüjalt üle, et kas tõesti seda postkasti ka tühjendatakse ning ta kinnitas, et seda tõesti tehakse. Hoolimata sellest, jõudsid need viimasel hetkel kirjutatud ja postitatud kaardid kohale eelmisel nädalal ehk pool aastat hiljem. No peaasi muidugi, et jõudsid!

Eelmises postituses keskendusin peamiselt templitele. Aga reisil kogesime veelgi vahvaid elamusi, mille tahaks siia kirja panna. Näiteks käisime Belgia-juurtega organisatsioonis, nimega APOPO, mis treenib rotte, kes otsivad maamiine. Enamasti inimesed kohkuvad, kui räägitakse rottidest ja ilmselt ei sooviks oma puhkusel sekunditki rottidega kokku puutuda. Eks mul oli ka nina veidi krimpsus, kui Priit sellise ettepaneku tegi. Aga tegelikult oli see üks suur elamus, mida soovitaksin kõigile Siem Reapi külastajatele. Need imevahvad rotid ei olnud muidugi tavalised rotid, keda me Eestis näinud oleme, vaid tegu on Aafrika hiidrottidega ehk nagu nimigi ütleb, siis on nad suurt kasvu. Olgu veel öeldud, et see organisatsioon tegutseb Kambodžas seetõttu, et kuigi sõda seal maal lõppes juba 50 aastat tagasi, siis on nad üks enim miinidest mõjutatud riike maailmas (üle 1030 km² suurusel maa-alal leidub ikka veel maamiine). Sestap pidavat siiani iganädalaselt mõni farmer, külalaps või lehm miiniga kokkupuutumise tõttu haavata saama või halvemal juhul surema. Kambodžas on üle 40 000 inimese mõne jäseme amputatsiooniga, mistõttu on nad ka selle näitajaga (mõeldes apmuteerimiste arvule per kapita) Maailmas esirinnas. 

APOPO, mis on tegutsenud paljudes Aafrika riikides, seadis end Kambodžas sisse 2015. aastal. Giidi sõnul olid alguses kõik kohalikud skeptilised - nii riigipead, kui ka elanikud üleüldiselt - ja ei osatud arvata, et rotid saaksid midagi päästa. Need hiidrotid koolitatakse tundma TNT lõhkeaine lõhna ning nad on suutelised haistma poole meetri sügavusele maasse, kui selline miin peaks seal peituma. Kuna nad on palju kergemad, kui koerad või inimesed, kes samuti saavad miine otsida, siis ei juhtu nendega otsimise käigus ka õnnetusi. Samuti on nad ajaliselt palju efektiivsemad oma töös, kui seda inimesed või koerad. Nüüdseks on aga need kangelasrotid oma lugupidamise välja teeninud, kuna alates projekti algusest on APOPO Kambodžas aidanud vabastada üle 19 miljoni ruutmeetri maad ning turvaliselt paigutanud ja hävitanud üle 47 000 ohtliku eseme.

Kohe lisan ka video. Aga olgu veel öeldud, et nende rottide eest hoolitsetakse tõesti nii nagu tõeliste kangelaste eest! Hommikuti, kui nad tööle lähevad, pannakse nende kõrvadele päikesekreemi, et nad päikesepõletust ei saaks ja kui nad pärast mõnda tundi töölt naasevad, siis on neil puhketunnid konditsioneeritud ruumis. Nende sünnipäevi tähistatakse samuti ning kui rott jääb vanemasse ikka (nii 5-aastane), siis saab temast pensionär. Töötama ta siis enam ei pea, aga see ei tähenda ka, et temast üritataks lahti saada. Näiteks kui üks kuulsamaid kangelasrotte, Magawa, suri selle aasta alguses, siis kirjutasid sellest kõik Maailma kuulsaimad uudiste väljaanded (BBC, CNN, Washington Post, Reuters, NY Times, jne). Tegu oli rotiga, kes oli leidnud üle 100 miini oma professionaalse karjääri vältel.

Ahjah, seda ka, et kambodžalased pidavat muidu rotte ka sööma. Seega giidituuril nägime ka videoid, kus kohalikud töötajad nentisid, et pärast seda, kui nad kangelasrottidega koos töötavad, ei söö nad enam rotte. 

Igatahes olime meie ka neisse rottidesse nii armunud, et oleks kasvõi endale võtnud. No vaadake, kui imelised loomad!

Praeguseks lõpetan. Aga ütleks veel seda, et selle organisatsiooni külastamine pani mõtlema sellele, kui pikaajaline, karm mõju võib ühel sõjal olla. Ma ei tea, kas tänapäeva sõdades ka maamiine kasutatakse, aga kui nii, siis loodan, et need rotid oleksid võimelised kohanema ka külmemas kliimas ja saaksid peagi ka Ukrainas aidata maad puhastada.