15. september 2022

Bintani saar

Kuigi Kambodžast oleks ju veel kirjutada, siis jätan selle teema nüüd sinnapaika. Eks templid ja miinirotid ja Siem Riep-i vaib olidki need, mis kõige enam muljet avaldasid. 

Kuid jätkan siiski reisimise lainel. Singapur avanes alates maikuust ja see tähendab, et jälle saab reisida ning see ei tähenda, et reisilt naastes tuleks karantiinirõõmusid nautida (nii nagu meil see õnnestus). Rõõm on olnud ka suur, et alates selle aasta septembri algusest ei pea enam maski kandma avalikes kohtades, välja arvatud ühistranspordis ja ka meditsiiniasutustes. Poisid olid selle üle väga õnnelikud, sest esmakordselt said nad hakata koolis käima maskita. See kõik tähendab, et elu on loksunud siinkandis enamvähem sellisesse rütmi ja paika, nagu ta oli enne koroonaaega. Täie hooga on toimuma hakanud ka diplomaatilised üritused ning olen juba veidi ka piinlikkust kogenud, kuna olen tutvustanud end inimesele, kellega olin tegelikult eelnevalt kohtunud - aga see on kõik nende maskide süü! See on päris põnev, kuidas me aju mõtleb oma vaimusilmas inimesele näo, isegi kui pool nägu on kaetud. Ja kui siis see ettekujutuse nägu on veidi erinevam kui tegelikkuses, siis on vist sellised olukorrad lihtsad tekkima. 

Aga jah, naastes reisimise juurde. Olen vist sellest ka enne kirjutanud, et kuna Singapur on väike ja samas neil on head ühendused naaberriikidega, siis olevat siin ka enne koroonat olnud tavapärane eluviis selline, et nädalavahetusteti reisiti naaberriikidesse (Malaisiasse, Indoneesiasse, Kambodžasse, Taisse vms). Malaisiasse saab siit üle silla maismaad mööda, Indoneesia väikestele saartele on võimalik minna praamiga ning lisaks pidavat siit ka odavaid lennupileteid naaberriikidesse saama osta. Seda viimast ma isiklikult nii väga ei poolda või vähemalt mitte väga sagedasti, kuna keskkonnakaitse mõttes sageli lennukiga sõitmine jätab suure ja räpase ökoloogilise jalajälje. 

Eelmisel reedel juhtus aga selline lugu, et jõudsin päikese suhtes jällegi samasse punkti, kust ma 43 aastat tagasi alustasin tiirlemist ehk siis üks aastaring sai jälle täis. Ja esimesed hallid juuksekarvad (mõtle, kui uhke!) andsid ka sellest sündmusest märku. Tähistamaks minu uut tuusikut ümber päikese ja neid halle juuksekarvu, otsustas Ärra (ikka Priitu mõtlen) meid kogu perega nädalavahetuseks ühele Indoneesia saarele, nimega Bintan, kupatada. Tahtsin eelmises lauses kirjutada "väikesele Indoneesia saarele", kuid siis meenus, et kuigi Indoneesia riigi pindala mõttes on tegu tõesti väikesaarega, siis on see saar samas päris palju suurem kui Singapur. Seega ma parem ei anna hinnanguid, kas on suur või väike. Kõik on ju suhteline.

Bintani pääseb Singapurist praamiga ning põhimõtteliselt on see sama pikk laevareis nagu Tallinnast Naissaarele (ehk umbes tunnike). Kuna tegu on siiski teise riiki sisenemisega, siis paraku päris niisama praamile ei saa astuda ning väljamaalased peavad kohalejõudes ostma ka viisa ning käima läbi passikontrollist. Aga mis sellest, kui pärast seda avaneb imeline loodus ja rohelus. 

Meie majutuskoht oli sadamast veel tunnikese autosõidu kaugusel ning kuidagi veidi tuligi selline Eesti elu sagedane nädalarütm meelde. Me püsitamatud hinged oleme ikka peaaegu alati sõitnud nädalavahetuseks maale (ükskõik kas enda maale, Oorgule või sõprade maale). Ja see keskkonnavahetus maalesõidu näol omab minu meelest alati mitut tasandit - ühest küljest linna suurte majade keskelt maale ja avarusse, kus näeb horisonti ja ideaalis kuuleb vaikust; ning teisalt vaimselt eemaldumine linnas peituvatest töömuredest ja -mõtetest maalähedasematesse toimetustesse (nagu nt ahju kütmine, puupliidil toidu valmistamine jne). Nüüd kus meid taksojuht sõidutas meie majutuspaika, oli samuti tunne nagu reedene maalesõit. Meid ei ümbritsenud ükski kõrghoone, teepeal kohtas suht vähe autosid ja teeäärseid palistasid vaid mets ja džunglivõsa. Kitsede asemel nägime tee ääres ahve. 

Meie majutuskoha nimi oli Mutiara. Tegu on väikese loodusliku külakesega, kus endisesse palmiistandusse on ehitatud mitmeid onnikesi. Kolme põrsa muinasjutu alusel klassifitseeruks need õlgedest ja pulkadest maja kategooriasse, kuigi hunt või torm seda ära küll ei puhuks. Samas kuna tegu on kuuma kliimaga, siis on ilmselt taotluslik, et katuse vahelt ja akendest käib tuul läbi. Ehk akendel klaase ees polnud ning loomulikult ei olnud neis onnikestes ka konditsioneere. Voodid olid aga üle tõmmatud suure sääsevõrguga, mis peakski kutsumata lendavad või roomavad külalised voodist eemal hoidma. Selle kirjelduse võtavad nüüd fotod üle.



Villem, kes praeguses vanuses armastab pigem luksuslikumaid tingimusi, oli alguses üpris šokeeritud ning valmis otsa ringi pöörama. Aga õnneks päästis olukorra soe ookeanivesi, liivane rand ja maitsev söök. Kostub paras klišee ja natuke piinlik on sestap ka... aga ega need fotod seda muljet ümber vast lükka. 




Maja taga avanes aga veel eriti lahe džungel ning õhtuhakul tuli ka üks krabi meiega tutvust tegema. 



Esimesel õhtul olime meie oma perega ainsad külastajad seal väikeses külas. Seda, et Indoneesias on peamiseks usuks islam, tuletas päikese loojumise aegu meelde mošeest tulnud käre mehe laul, mis kutsus palvele. See hääl oli tuttav Türgist, kus kõikjal saadab see soundtrack. Aga ma ei mäleta, et Türgis seda laulu sellise kõrihääle pealt oleks lauldud - see kostis veidi nagu Tuva kõrilauljad (kes teevad ka punki). Ka kell 5 hommikul sai alati seda toredat korinat kuulda ja mõtlesin endamisi, et islamiriikides polegi vaja käokella, sest kõikjale kostuv kutse palvusele indikeerib enamvähem kellaaega. 

Laulmisest tuleb aga veel juttu. Teadsime, et laupäeval pidavat see tore külake rahvast täis tulema. Ja nii see tõesti oli. Umbes keskpäeva paiku oli ümber ringi sagimist juba väga palju. Üks seltskond saabus aga selle küla rannakesse, pani ülesse telgid ja ka karaoke masina (mikrofoniga!) ning pidu läks lahti. Sellest oleme ennegi teadlikud olnud, et asiaadid armastavad väga karaoket. Aga üldjuhul on selleks omad kohad, kus saab helikindlad ruumid üürida ja minna seltskonnaga karaoket laulma. See seltskond aga oli otsustanud, et ilmselt naudiks seda vahvat meelelahutust kõik lähedalviibijad. Esimestel tundidel oli isegi päris naljakas kuulata kõiksugu tuntud 90-ndate lääne hitte (Stingi, Madonna, Oasise, jne repertuaarist) ja Filipiinide ballaade erinevate karaoke-austajate suust. Aga aja möödudes tõmbus vähemalt Priidu ja minu nägu iga tunniga rohkem krimpsu ja samas karaokelaste häälepaelad muutusid aina kontrollimatumaks, kuna alkohol oli oma töö teinud. No kujutage ise ette, et olete tulnud looduse rüppe nautima džunglihääli ja ookeani kohinat, ning keegi röögib laulda Cindy Lauperi "Time after Time"'i nii, et see muidu ilus laul on nüüd devalveerunud. 

Õnneks saime aga nii palju kohalikega jutule, et keskööks (!) ehk 12 tundi pärast katkematut karaoket, lõpetas seltskond siiski oma häälte nautlemise ning saime lõpuks džunglihäälte rüppes magama jääda. Selle koha omanik on tore šveitsi mees ning muuhulgas tuli välja, et see seltskond karaokelasi käibki neil korra aastas ja toimib alati nii. Kohalike (ja ka šveitslase) meelest on see kõik tore. Ilmselt ongi asi selles, et kohalikud on oma loodusehäältega niivõrd harjunud, et nad ei oska seda niiviisi hinnata, nagu meiesugused linnast vaheldust otsivad tegelased. 

Igatahes kui võimalus tekiks, läheksime sinna kohta tagasi küll. Aga eelnevalt ilmselt uuriks, et ega mõni karaoke seltskond pole samuti seal lustimas.

Lõpetan kohe oma pikaleveninud jutu, kuid kirjutan veel veidi sääskedest. Nii siin Singapuris, kui ka Indoneesias ei näinud me üldse eriti sääski. Võrreldes Eesti suves möllavate sääskedega pole siinkandis nagu sääski ollagi. Samas on Singapuris isegi automaate, kust saad osta sääsetõrjet ning siin kasutatakse alatihti mingit tossutamise meetodit, et sääski hävitada. Ja meie majutuskohas Bintanis oli iga laua peal erinevaid sääsetõrjevahendeid. Kõikidel soovitati end kogu aeg sääsetõrjega kokku teha. Eks see on tõttöelda päris ebameeldiv, kui sa ei või iial teada, kas nõelav sääsk võib endaga kaasas kanda ohtlikku viirust või mitte. Pealegi on siinsed sääsed väga vaiksed ja pinina järgi neile jälile ei saa. 





2 kommentaari:

HelenSal ütles ...

Nii äge! :)

Kristiina ütles ...

Ca 20 aastat tagasi julgesin ma Sri Lankal ka sarnastes onnikestes magada, aga nüüd on ämbliku foobia nii suureks läinud, et lihtsalt väriseksin siis seal võrgu all kogu öö ja iga krabina peale arvaks, et nüüd ronib mõni kaheksa jalaga loom kaissu. Teie muidugi oletegi nii vahvalt looduselapsed, et see ilmselt ei sega.

Aga karaoke - käige Filipiinidel ka mõne puhkuse ajal, siis saate tõelise maitse ;)