Jällegi on kirjutamisel pikk paus olnud ja vahepeal on palju toimunud. Kahjuks pole küll juhtunud seda, mida väga loodaks ehk et sõda oleks lõppenud ja Ukraina ei oleks grammivõrdki oma maad kaotanud... aga ehk see ikka varsti juhtub!
Meil on siin juhtunud nii palju, et koroonapiirangud on peaaegu kaotatud ja käisime märtsi lõpus ka väikesel puhkusereisil Kambodžas (kuna reisida on jällegi võimalik). Enne kui meie reisist kirjutan, siis ütlen veel vaid seda, et see on uskumatu, kui kiiresti harjusime, et kõikjal peab kandma maski. Kui Kambodža lennujaamas pidin piirivalvurite ees maski maha võtma ja oma nägu näitama, siis oli korraks tunne, nagu oleks palutud trussikud jalast võtta. Kuidagi nii imelik tunne oli, et nüüd nad siis näevad mu nina ja suud. Ilmselt on moslemi-naistel, kelle nägu katab niqāb samasugune tunne, kui peaks juhtuma, et nad avalikkuses ilma peaksid käima. Aga tunnistan, et küll on ikka mõnus, kui ei pea siin kuumas kliimas, tänavatel maski kandma! Samas kohalikud kannavad suures osas jätkuvalt edasi. See on nii üllatav, aga minu arusaamist mööda levinud Aasias (ka enne koroonat).
Aga nüüd reisi juurde. Ma pikki kirjeldusi ei jõua kirjutada ja sestap räägivad järmistes postitustes peamiselt fotod meie reisist. Aga veidi siiski selgitan.
Viibisime Kambodžas viimasel märtsikuu nädalal. Veetsime aega nende teiseks suurimas linnas, nimega Siem Reap. See linn on tuntud oma ümbruskonnas leiduvate iidsete hindu-budisti templite poolest, mis on Unesco pärandiga ka kaitstud. Nad on ehitatud peamiselt 12. sajandil ning paljud neist ehitati Hindu templitena, kuid transformeeriti mingil hetkel budistlikeks templiteks. Mõni tempel ehitati aga ka kohe budistlikuks templiks. Kui vaid seintel oleksid silmad - milliseid ajaloolisi sündmusi seal toimunud on ja ikka uskumatu, milliseid ehitisi on inimene kunagi oma kätega ehitanud!
Olgu veel öeldud, et meil väga vedas, kuna praegu oli seal turiste ülimalt vähe. Hiina piirid on suletud ja ka muudest riikidest tuleb sinna üpriski vähe lennukeid (vähemalt tol hetkel). Sestap saime üpriski privaatselt kõiki neid vaatamisväärsusi nautida. Võtsime ühel päeval templites käimiseks ka giidi, kes ütleski, et muidu võib päeva jooksul käia näiteks nende suurimas ja kuulsaimas templis suisa 10 000 inimest. Eks eestlased on harjunud oma privileegiga olla ja liikuda suhteliselt eraldatult, mistõttu hindasime kõrgelt seda võimalust. Teisalt kohalikele oli koroonaaeg ikka väga karm, kuna turism on nende põhiline sissetulekuallikas ja kaks aastat ei ole neil praktiliselt üldse turiste olnud.
Aga siin mõningad fotod nende kõige kuulsamast templist, Angkor Watist. Selle templi pilt on ka Kambodža lipul ning neil on tõesti põhjust uhkust tunda sellise pärandi üle. Tegu on suurima religioosse monumendiga kogu Maailmas.
Kuigi Angkor Wat oli muljetavaldav oma kolossaalsusega, siis meie lemmik oli tempel nimega Ta Prohm (algupärane nimi oli küll Rajavihara ehk 'kuninga klooster'). See tempel tegutses algselt Mahayana Budismi kloostri ja ülikoolina. Aga tänapäeval on see tempel suureks turistiatraktsiooniks just seetõttu, et seal filmiti 2001. aastal kuulus film Tomb Raider.
Müstiliseks teebki selle templi see, et kui 15. sajandil jäeti tempel maha (enne seda oli mingil hetkel seal elanud ligikaudu 13 000 inimest), siis sajandite jooksul kasvas läbi templi mitu puud ning tegi sellega ehitise ka veidi katki. Nende puude juurestik lookleb nagu valatult mööda iidse templi seinu. Me ei saanudki vastust, et kas neid puujuuri on kuidagi töödeldud või kuidas nad nägid välja justkui kuldsed. Igatahes selle templi eripära oligi see, kuidas loodus oli ennast sinna külge pookinud ja õnneks ei võetud neid puid maha, kui 90ndatel hakati templeid restaureerima. Kuna me oleme ikka puuusku, siis tõesti jättis see tempel oma metsikusega eriti ägeda mulje.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar