Sellest ajast kui viimati kirjutasin on Maailm kahjuks palju muutunud. Ärkasime 24. veebruari hommikul plaaniga sõita jalgratastega mere äärde, käia ujumas ning pärast seda minna brunchile. Olime poistele selle tähtsa päeva puhul lubanud ka vaba päeva koolist. Aga juba öösel oli kuulda, et ilm oli nutma hakanud. Vihma muudkui kallas ja kallas ja nii peaaegu terve päeva. Arvestades, et olime hommikul juba uudistest teada saanud, et Ukrainas on sõda puhkenud, siis see, et ilm nuttis, tundus meeleolu mõttes väga kohane. Ilmselt jääb see iseseisvuspäev meile kõigile teistmoodi meelde ja tahaks ikka väga loota, et saame alati vabalt tähistada 24. veerbuari Eesti Vabariigi iseseisvuspäevana. Ja ma väga loodan, et see õudus Ukrainas lõpeb kiiresti ja ukrainlased saavad endale uue iseseisvuspäeva, mida nad jäävad samuti alati tähistama.
Niiviisi kaugel olles on päris jõuetu tunne, sest muidugi oleme annetusi ukrainlaste toetamiseks teinud, kuid tahaks veel kuidagi aidata. Paraku siin ei ole olnud võimalik meeleavaldusel osaleda (kuna need pole siin lihtsalt lubatud) ja Ukraina tooteid pole ka võimalik väga tarbida (ja seeläbi neid toetada). Sestap vaaritasin siis ükspäev ise borši (küll taimetoidu versiooni), et veidigi end ukrainlastele lähemal tunda. Kõrvale haukasime musta leiba, mida olen siin ise tegema hakanud. Lihtsalt siinses poevõrgustikus pole arusaadavatel põhjustel rukkileiba saada ning sestap otsustasin siis juba sügisel, et proovin siin ise leiba teha. Esimestel kuudel läks see üpris untsu, aga nüüd juba täitsa meenutab leiba.
Aga enne neid õudusi, mis Ukrainas juhtuma hakkas, oli ikka hulganisti ka päikeselisi päevi. Nimelt jaanuaris soovisime minna Taisse (see ju nii lähedal Singapurile) ja saada kokku Lille perega (Liisi, Erko, Irene ja lapsed). Kuid omikron lõi me plaanid sassi ning jätsime reisu ära. Sellest polnud õnneks aga midagi, kuna Liisi-Erko pere otsustasid siis, et tulevad meid ise üllatama. Nimelt Eestist tulles peaks jätkuvalt olema 10 päeva karantiinis, mistõttu Eestist siia eriti keegi ei reisi. Kuid Taist tulles on reeglid teised. Igatahes oli nii vahva üle hulga aja sõpradega kokku saada. Saime koos siin Hiina uue aasta vastu võtta, palju koos scrabbelit mängida, head-paremat süüa-juua, palju laulda, Singapuri džunglit avastada jne. Loodan, et saame siin tulevikus ikkagi ka koroona-vabal ajal olla ja seega Hiina uue aasta traditsioone täiel määral nautida. Rääkisin sel teemal veidi ka Neeme Raua saates, mida saab kuulata siit (minu jutt hakkab kusagil 73. minutil).
Ahjah, üks uudis on veel. Nimelt mina kaotasin oma duriani-süütuse ja proovisin selle imehaisva puuvilja ära. Eks see hais ongi põhjus, miks paljud inimesed hoogu võtavad, et seda puuvilja süüa. Nii et puhtalt psühholoogiline vastumeelsus, kuna eeldame vist, et haisev asi ei saa hästi maitsta (ometi süüakse ju ka heeringat!). Muidu on tegu väga magusa ja kreemise suutäiega, mis väidetevalt pidavat seest väga soojaks tegema. Vana-Hiina tarkus ütleb, et pärast duriani peaks sööma mangustanipuu vilju (ingliskeelne nimetus on mangosteen), kuna see puuvili jällegi jahutab ning sellise tasakaalustava funktsiooni tõttu peetakse neid kaht puuvilja Yiniks ja Yangiks. Oma kogemuse põhjal arvan, et hea meelega prooviks tulevikus durianiga tehtud magustoite, kuid ma kindel pole, kas niisama teda nagu banaani hakkaksin sööma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar