Aeg läheb kiiresti. Ma/me pole kunagi elanud maailmajaos, kus aastaaegu pole. Kui ma vahetusõpilane Arizonas olin, siis seal tõesti polnud ka sellisel kujul aastaaegu, kuid kuna tegu oli kõrbega, siis talve poole siiski sai ka vähemalt õhtuti ja hommikuti soojemat kampsunit kasutada. Siin on kampsunile või jakile vajadus vaid siseruumides ja ühistranspordis, mis on nii väga külmaks konditsioneeriga aetud. Inimene harjub muidugi kõigega ja ükspäev kui tundsin isegi, et mul on veidi jahe, olin selle unustatud tunde üle väga rõõmus. Mõni aeg tagasi käisid meil külas Helen ja Siim, kes on Singapuris elanud ja töötanud juba enam kui neli aastat. Nad rääkisid, et aastaaegade puudumisega seoses on huvitav see, et kaob ajaline mälu. Täpsemalt siis, et kui hakkad meenutama mõnd aastate tagust olukorda Singapuris, siis on väga keeruline meenutada, et millisel aastaajal (Eesti mõistes) või kuul see võis toimuda. Kui nüüd põhjalikumalt järele mõelda, siis tõepoolest, kui ise hakata midagi meenutama, aitab aega määratleda ju taust ja tunded, mis meenutatava olukorraga kaasnesid. Ikka ju meenutame, et see olukord oli talvel, kuna paksud riided olid seljas või siis mäletad, et oli väga külm, jne. Või siis, et see juhtus kevadel, kuna linnud juba laulsid kõvasti ja hommikul läks vara valgeks. Kui taust ei muutu, siis on vist tõesti keeruline aega määratleda. Samas ei olnud ma kunagi sellele mõelnud, et me meenutame olukordi nii, et kasutame väga palju ka taustainfot, mis võib tunduda tühisena. Hakkasin veel mõtlema, et kui siinses koolis õpetatakse lastele aastaaegu, siis kas see tundub neile sama imelik ja kauge, nagu meile see teadmine, et kusagil purskavad aegajalt vulkaanid?
Nüüd veidi teisel teemal. Tellisin mõni aeg tagasi oma käekellale uue rihma. Sain selle kätte, aga kuna mul pole nii peeni tööriistu, millega seda kinnitada, läksin kingsepa juurde ja palusin, et kas tal oleks võimalik vana kellarihm uue vastu vahetada. Ta tegi selle lupsti ära ja kui küsisin, et mis ma võlgnen, ei tahtnud ta mingit raha selle eest. Tänasin viisakalt ja lubasin, et toon tulevikus kõik oma kingad tema juurde parandada. Kuna siin riigis üldiselt maksab kõik päris palju, siis olin positiivselt üllatunud kingsepa suuremeelsusest. Koduteel hakkas mul peas tugeva fantaasiaga pikitud analüüsimootor tööle. Mõtlesin, et äkki kingsepp oli heldinud, et keegi veel tänapäeval kannab vanakooli käekella ning lisaks vahetab selle rihma (see on mul juba neljas rihm). Ma väga loodan, et kingsepad ja kellasepad siiski ei sure välja, hoolimata Maailmast, kus inimesed vahetavad väga lihtsasti vana uue vastu välja ja asju pigem ei parandata. Seetõttu võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga ei jõuagi asjad väga vanaks saada. Arvestades, et vähemalt Euroopas siiski minnakse üha rohkem seda teed, et soodustatakse vähem ühekordselt tarvitatavate pakendite kasutamist ja suur osa taarat on siiski ringluses, siis ehk ei sure välja ka kingsepa, kellasepa ja muude meistrimeeste ja -naiste ametid. Paraku siin Singapuris on veel väga palju tööd keskkonnakaitselise mõtteviisi juurutamisega. Kilekotid on poes tasuta, mistõttu nagu New Yorki ja Gruusiasse kolideski, võitleme sellega, et iga üksikut toiduainet eraldi kilekotti ei pandaks. Taararinglust siin pole ja nagu kõikjal, on koroona-aeg soodustanud kõiksugu kaupade ja toidu kojutellimist (mis on ka alati tuhandesse kotikesse pakitud). Siin on olemas küll pakendiprügi ja väga loodan, et see tõesti läheb ringlusse, kuid seda, et tarbiks üldse vähem ja kasutaks vähem pakendit, seda mõtteviisi kohtab kahjuks harva. Lohutab see, et kõikjale, kuhu oleme kolinud, on mul alati sama teema olnud (võitlus kilekottidega) ja kui me sealt ära kolime, siis on selle murekohaga tegelema hakatud (see pole küll meie riiki kolimisega kuidagi kausaalselt seotud). Nii et ehk saan nelja aasta pärast juba muud juttu kirjutada.
Keskkonnakaitsega seoses on veel selline uudis, et Villem otsustas ca kuu aega tagasi hakata taimetoitlaseks. Ma ei kirjutanudki sellest enne, kuna arvasin, et tal läheb see üle. Aga nüüd on juba kuu nii olnud ja tundub, et see ei valmista talle väga raskusi. Kuna nüüd on meid kaks peres, kes liha ei söö ja ega üldiselt Priit ja Tobias ka suured lihasõltlased pole, siis oleme otsustanud, et kodus söömegi kõik pigem taimetoitu. Ma olengi seda meelt, et kui kõik inimesed vähendaks kasvõi päeva või kaks nädalas lihasöömist, saaks juba palju planeedi jaoks ära tehtud ning teisalt on see ka tervislik. Need, kes väidavad, et eestlasel on alati liha laual olnud, siis siin julgeksin vaielda. Vanal ajal siiski ei oldud üldjuhul nii rikkad, et liha kogu aeg laual oleks ja pigem söödigi liha pidupäevadel. Aga ega see blogi pole propaganda-kants. Lihtsalt põhjendan oma valikuid.
Hakkan ilmselt tulevikus üha rohkem kirjutama ka kohalike huvitavatest kommetest. Praegu panen siia ka ühe. Nimelt Priit käis pühapäeva hommikul vara rattaga sõitmas ja nägi vaatepilti, kus palju linnupuure (koos lindudega) oli ühes pargis postide otsa riputatud ja kõik linnud sädistasid oma uudiseid rääkida. Nagu ma aru saan, siis see on üle poole sajandi vanune traditsioon, et on nii-öelda laululinnu klubid, kes siis igal pühapäeval toovad oma puurilinnud teineteisega suhtlema. Ja samal ajal istuvad puuride all nende peremehed, kes omavahelisi asju räägivad. Et see ongi selline klubi nii lindudele, kui ka nende peremeestele. Vot ma ei tea, kas perenaised ka osa saavad sellest kombest. Siin videos on vaid mehi näha. Aga lähen ükskord ise ka kaen seda asja ja ehk saan kellegagi jutule, et täpsemalt uurida. Vot see on tõeline twitter! (fotol peab klikkima, et paremini rippuvaid puure näha)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar