Aegajalt küsitakse ikka, et kas Singapuris ka sügis on?
Tõttöelda eriti ei ole. Ikka on nii 25-32 kraadi sooja, lihtsalt aegajalt sajab rohkelt. Nagu kohalikud ise ütlevad, siis neil on kaks aastaaega - kas vihmane või päikeseline ja see vaheldub pidevalt. Puudelt kukub ikka lehti, kuid siis kasvab kohe uus tagasi. Et ei ole sellist kollektiivset lehtede kolletumist ja puudelt langemist, vaid eluring toimib kogu aeg. Ja selles kliimas kasvab üldiselt uus leht või võsu kohe väga kiirelt tagasi. Mis küll meenutab Eesti sügist, on need totakad lehepuhuritega tegelased. Ilmselt neile on muidugi käsk kätte antud seda tööd teha, mistõttu ma nende inimeste peale muidugi vihane olla ei saa (nad ju teevad lihtsalt oma tööd). Kuid muidu ma ei saa ikka üldse aru, et miks sellist õudsalt lärmakat ja kütuseaurudest lämmatavat masinat siiani kasutatakse. Ei saanud Eestis aru ja veel vähem saan siin aru, kuna kuivanud lehti on ikka väga vähe siin maas. Ma muidugi jätaksin ka Eestis linnaparkides lehed suures osas rahule. Mõistan küll, et kõnniteedel osutuvad märjad lehed parajaks liumäeks ja sealt tuleb nad tõesti ära korjata. Kuid muus osas on ju lehed vajalikud ka huumuse tekkimiseks ja just selleks eluringluseks, mistõttu pole ju vaja iga viimane kui leht ära korjata. Läks targutamiseks... aga jah, mul on väga kahju neist inimestest, kes peavad lehepuhuriga töötama. Üldiselt on kõikjal suhtumine neisse negatiivne ja teisalt töö sellistes kütuseaurudes pole kindlasti meeldiv.
Lehed, mis siin maas lebavad, on sageli päris suured ja lehviku eest. Siin üks foto me jooksurajalt ja kõrval minu jalg, et mõista selle lehe mõõtusid.
See jooksurada, mis tegelikult on ju täiesti kesklinnas, on ääristatud džungliseinaga. Selles mõttes, et tohutult kõiksugu puid ja põõsaid ja sõnajalgu jne ning õhtuti lendavad nende kahe "seina" vahet nahkhiired. Olen pidevalt end tabanud mõttelt, et esiteks, mul on hirmus kahju, et Tobias pole beebist saati lõhnu tundnud ja teiseks, ei tahaks juba seepärast, et koroona tabaks, kuna siis ei tunneks lõhna ja muidugi kõik muud hädad võivad ka kaasneda. Aga need džunglilõhnad on lihtsalt võrratud! Ma ei tea, kas see on mingi vanusega kaasnenud kiiks, aga lõhnamälu tuletab üha rohkem asju meelde.
Käisime täna väiksel saarel nimega Pulau Ubin. See on 10 minutilise paadisõidu kaugusel olev saareke, kus peamiselt sõidetakse jalgratastega või käiakse jala. Nime järgi otsustades võiks ju eestlane mõelda, et ehk seal kasvab palju õunapuid, kuid ei see nimi tähendab malai keeles hoopis "graniitkivist saar". See on Singapuris ainukene säilinud maapiirkond. Ja tõesti oli väga vahva matkamissaar oma kahe külaga ja sai seda maalemineku tunnet ka tõesti tunda. Ühest külast läbi vändates tundsin tuttavaid lõhnu - nagu keegi kütaks maal sauna. Ja ühest majakesest lasti india diskot - kohe tuli meelde meie kallis Varnja, kus võib ikka vene diskot aegajalt küla pealt kuulda.
Saarele viis tore kalapaadike, kuhu mahub 12 inimest. Tundub, et kohalikud on ostnud kalapaadid ja pakuvad lihtsalt sellist teenust. Vaadates nende paatide välimust ja suvalisust, siis ilmselt ei paku seda teenust mingi firma ja see tegi kogemuse veel eriti ehedaks. Nagu Tobias ütles, et jällegi selline Varnja tunne, kus kalamehed, kellele päike on näkku oma jälje jätnud ja muidugi ka pläru ees, tegutsevad agaralt ja osavalt.
Saarel sai mõõduka hinna eest laenutada rattaid ning siis ringi vurada ja ka matkaradadel loodust nautida. Rada viis ka läbi mangroovimetsade, kus puu otsas hüplesid jällegi pärdikud ja varaan ajas vees oma tähtsaid asju.
Kuigi sinna saarele tahame küll väga veel ka tagasi minna, siis üks asi siiski tegi veidi kurvaks. Nimelt võis ikkagi päris palju prügi näha nii matkaraja ääres, kui ka rannas ja mangroovimetsades. Aga keskkonnahoiu teemadest kirjutan teine kord lähemalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar