Esimesed kolm nädalat

Nonii. Esimesed kolm nädalat ongi möödunud nagu niuhti.
Tobias on käinud nüüdseks kaks nädalat koolis ja näib kooliga rahul olevat. Klassis käib suhteliselt kirju seltskond alates Lõuna-Aafrikast pärit lapsest lõpetades grusiinidega. Inglise keel, mis peale Ameerikat oli väga rooste läinud ja selle rääkimisoskus ka suures osas kadunud, on iga päevaga tagasi tulnud ja jutud saab ta ikka räägitud. Siin siis ka foto Tobist, kes Eestis oleks läinud 2. klassi aga siin läks 3. klassi (kuna koolisüsteem brittidel teistsugune).



Villem. Villem läheb esmaspäevast samasse kooli, kus Tobias käib, kuid lasteaiarühma. Praegu on ta üpris põnevil, et saab juba kooli ja kusjuures Tobiasega samasse kooli, kuid kuna ta ei oska sõnakestki inglise keelt, siis ega see algus lihtne ilmselt pole. Ta on selline kuri tüüp ka, et kui keegi räägib teises keeles kui eesti keel, siis vaatab ta kulm kortsus ja ei püüa kuidagi kommunikeeruda. Tähelepanu saavad meil siin mõlemad poisid palju, sest nad on heledapäised ja sinisilmsed. Villem on täiesti harjunud, et iga päev kui poes piima käime ostmas, teevad talle suur osa poes olevatest müüjatest ja poodlejatest pai. Kusjuures see on ikka huvitav siin, et meesterahvad on eriti heldinud, kui meie poisse näevad. Ärge saage nüüd valesti aru! See heldinud nägu pole midagi sellist, et mul hakkaks alarm kuklas tööle, aga nad pööravad lastele rohkem tähelepanu kui siinsed naisterahvad mu meelest. See on ilmselt mingi kultuuriline värk. Kui ma rohkem sellele fenomenile pihta saan, siis ütlen teile ka. Villu aga võõraste poolt pea paitamisele ei naerata ega ka torise. Ta mängib, et see jätab teda täiesti külmaks ja et ta ei pannud tähele. Ja kui Tobias üritas New Yorgis alguses ikka inglise keeles vähemalt poes „bye!“ hüüda, siis Villem ei ürita midagi. Ta on natuke selline eesti mees (ärgem solvugem eesti mehed, te olete ju võluvad!). Ma ei tea, kas see on mingi teise riiki kolimise värk, aga nagu Tobiasel oli New Yorgis elades kujuteldavas maailmas isa, kes elas Jaapani koopas, siis Villem alustab sageli juttu „Kui ma kunagi Gruusias elasin, siis …“. Ja siis tulevad tema karmid Gruusia lood.



Priidul läheb töiselt ja kohe suure hooga. Kuna ma võin puusse panna, siis ma pikalt sel teemal ei kirjuta. Aga noh, põnev aeg on siin, kuna nädala pärast on valimised. Ja tundes oma härrat, siis põnev töö paneb tal silmad särama ja kuigi vahel on magamatusest kotid ka nende säravate silmade all, tundub mulle, et tunneb end ta kui kala vees.

Mina. Ma pean ütlema, et mul on läinud seekord uude rolli sisse elamine lihtsamalt, kui New Yorki kolides. Võib olla seepärast, et veidi juba teadsin ja oskasin aimata, mis võivad need painavad asjad alguses olla. Teisalt on mul tunne, et kuna sain vahepeal Eestis olles end piisavalt teostada, siis olen justkui ise-endale midagi tõestanud ja mul on sestap ka lihtsam, rahulikum.

Muidu oleme jõudnud veidi käia tutvumas linnaga, käinud kohalikel „Teeme ära“ talgutel, näinud seda kuidas lehmad siin mägedes vabalt ringi tatsavad, põdenud "kohustuslikku" kõhutõve ja kõiksugu asju, mis kõik meelde ei tule. Viimase nädala sündmused, kus avaldati need väga räiged videod sellest, mis siin vanglates toimub, on muidugi tekitanud suure šoki ja omamoodi kurbuse siin ühiskonnas. Ma ei kirjelda lähemalt neid videoid, sest see on lihtsalt nii vastik. Aga jah. Neljapäeva õhtul mõtlesin, et Priit on pannud teleka tööle, sest kuulda oli rahva karjumist, vilistamist ja marssimist. Midagi sellist, mida CNN ja BBC sageli uudistes kajastavad. Tegelikult oli telekas kinni ja see CNNi hääl tuli suht lähedalt tänavalt. Tuhanded inimesed olid tulnud meelt avaldama. Minu teada õnneks ei läinud need meeleavaldused kuidagi vägivaldseks, aga ilmselt on neil sündmustel mõju valimistulemustele.

Et mitte sellise tõsise tooniga lõpetada, siis olgu öeldud, et mõnes mõttes meenutab mulle see siinne elu ka New Yorki. Kui NYki kolisime, olin hädas kilekottidega. No ükskõik kuhu poodi lähed, topitakse su otsetud asjad kohe kilekotti ja see on muidugi hinna sees. Aga ma ei suuda kilekotte ära visata ja prügikotte ka nii palju pole vaja, kui neid sigineb. Nõnda siis käisin Eestis ikka oma riidekotiga poes ja olen ka siin nii teinud. Ameerikas on asi nüüd minu teada nii palju arenenud, et vähemalt Whole Foodsis saab selle eest punkte teenida, kui tuled oma kotiga, sest öko-kaubandusketina on nad mõistnud, et hunnikutes uutesse ja kohe äravisatavatesse kilekottidesse pakendamine, pole just keskkonnasõbraliku poe tunnus. Siin on aga ka üks suur supermarketikett „Good Will“ ja kui turvamees näeb, et astud poodi oma riidekotiga, siis saad pahandada ja öeldakse, et ei tohi. Me teeme suured silmad ja pistame riidekotid minu käekotti, mis saadab mind igal sammul nagu Muumimammal. Aga see keskkonna teema ja näiteks prügi sorteerimine on mõnes mõttes sellised heaolu ühiskonna tunnused ja küll nad ka selleni jõuavad. Teistest assotsiatsioonidest Ameerika või Eestiga, kirjutan järgmine kord.

Naised, lapsed ja kompleksid

Kuigi mul on ka kuhjaga Gruusiaga seotud muljeid, millest võiks kirjutada, inspireeris mind praegu kirjutama Hanneli Rudi artikkel Postimehes. Artikli pealkiri on „Tusaste naiste maa“ ja räägib eesti naiste mõningasest solidaarsuse puudumisest. Mul on see teema ka meeles mõlkunud ja ma suurel määral nõustun tema mõtetega. Ma ei hakka ümber jutustama artikli sisu, aga panen siia paar lauset, millega seoses meenub meie pere kogemus:

„tusase ilmega naised vaatasid südamerahuga pealt, kuidas vana mees käratas bussis püsti viimaseid päevi raseda naise ja tema väikse poja. Mitte üks neist naistest, kel pensionini on ilmselt veel aastaid aega, ei vaevunud end liigutama ja ilmselgelt lähipäevadel sünnitama hakkavale naisele istet pakkuma.“ /../

Tulime augusti lõpu poole Priidu, Tobiase ja Villemiga bussiga Kuressaarest Tallinna. Buss väljus kella ühe kandis ja jõudis õhtul kell pool kuus Tallinna. Seega oli tegu nelja ja poole tunnise bussireisiga umbses, hilissuvises bussis. Kuigi tegu oli teisipäevaga, oli ka meile üllatuseks buss pilgeni täis ja pidime õnnelikud olema, et bussile üldse kohad saime. Priit ostis neli piletit ja et mõni inimene veel kasvõi Orissaareni sõita saaks, võtsin alguses Villemi ikkagi ka sülle. Kohe kui bussi jõudsime, hakkas üks provva torisema „mis need noored siin sõidavad, tulevad siia bussi, laste eest maksavad nii ehk naa poole väiksemat hinda ja võtavad kogu perega nii palju kohti ära“. Priit siis ütles provvale vastu, et miks ta niiviisi joriseb – ise ilmselt sõidab ka pensionäri piletiga, mis selles bussis oli poole odavam (sestap ka buss nii täis oli). Provva siis ikka leidis, et tema vähemalt maksab makse. No mis sa ikka sellise inimesega vaidled – selge see, et tegu oli provvaga, kes oli lihtsalt kibestunud ja kelle jaoks ka päevased suhkrutükid olid pipra maitsega. Õnneks ei olnud meie ainukesed, kes prouale ei meeldinud. Keegi läks ka oma kassipuuriga talle korra vastu ja teda ajas muidugi vihale, et kuramuse loomad on lisaks lastele ka bussi võetud. Huvitavaks läks aga siis, kui Villem oli väsinud sõidust ja poole maa peal jorrama hakkas. Ta oli tõesti jõudnud vaid minuti jaurata, kui provva käratas üle bussi, et bussijuht peaks selle lapse välja viskama ja miks vanemad last kasvatada ei oska jne. Erinevalt Hannela Rudi artiklis kirjeldatud juhtumile, astusid mitmed pensioniealised prouad meie pere eest välja. Üks ütles, et teil vist küll lapsi ega lapselapsi pole. Provva nähvas, et on küll ja et miks see laps siis karjub. Seepeale ütles üks hääl tagant, et ainuke kes karjub, olete teie provva. Ühesõnaga actionit kui palju ja tagatipuks juhtus jälle see, mis kunagi lennukis, kui Tobi nutma hakkas. Tagant pingilt ilmus üks õrnalt karvane käsi ja ulatas Villemile kommi. Ega see pedagoogiliselt just õige ei olnud, sest Villem tundis end sellest hetkest nagu kuningas, kuna mõistis, et bussi rahvas oli tema poolel. Ta matsutas seda lutsukommi nagu Simpsonitest see beebi oma lutti ja vaatas vihasele provvale otsa (jonn oli kadunud õnneks). Ühesõnaga, hoolimata sellest, et bussis jonniv laps ei ole kaassõitjatele meeldiv, oli tookord bussis siiski solidaarsust ja mõistmist palju. Samas on olukordi loomulikult igasuguseid ja sageli puudub sellises olukorras mõistmine. Üldjuhul võib kindel olla, et kusagilt tuleb lause „see inimene ei oska oma lapsi kasvatada“ või "tänapäeva lapsed on hukka läinud". Aga vist unustatakse, et jonn käib mingi vanusega siiski kaasas ja umbses bussis ei ole paraku võimalik hakata oma last distsiplineerima (a la viia ta kuhugi rahunema).
Ma praegu siiski laste teemal rohkem ei kirjuta. Aga lähitulevikus kirjutan, sest see on üks teema, mis tundub mulle teistsugune siin Gruusias, kui Eestis. Oma jutu võtaks aga ikkagi kokku selle naiste solidaarsuse teemaga. Viidatud artikli autor pakkus välja, et naistel on mingi mineviku taak ja kibestumus, miks nad ei ole solidaarsed oma sookaaslastega. Võib olla tõesti. Aga pakun veel ühe variandi välja. Meil on ikka suur alaväärsuskompleks. Me naised ise räägime sageli teistest naistest halvustavalt. Näiteks „mingi loll tibi“, "blondiin", "mutt", kes me ise loomulikult oma meelest ei ole, sest me ju oma meelest oleme paremad. Samuti kui juhtub mõni mees töötama naistest pungil kollektiivis, siis saab see mees kuulda ülistusi, kuidas kukeke on nüüd kanade seltskonda sattunud ja kas see vaene mees ikka suudab kuulata seda naiste loba, jne, jne. Mingi naiseks olemise kompleks on meil ikka sees ja endale aru andmata, teeme end ja oma sookaaslasi maha. Ma ise kipun samasugune olema. Mu jutu mõte pole, et naised ühendage väed ja mingem rindele, kuid rohkem sallivust oma sookaaslaste suhtes võiks ju ikka olla tõesti.
Ma ei tea, kas tookord tuli Saaremaa bussiga hulk saare naisi, kes on ju tuntud kui naised, kes saavad kõigega siin elus hakkama… aga igatahes see bussireis ei jäänud meelde vaid seetõttu, et Villem tekitas furoori, vaid ka seepärast, et suur osa prouasid olid peale bussireisi suurteks sõbrannadeks oma kõrvalistujatega saanud. Toimus mitte siis vennastumine, vaid pigem õestumine.

Elu loorberite all

Ei läinudki rohkem kui kolm aastat ja oleme jälle rännuteedel. Seekord on siis jalge all Gruusia või nagu ma aru saanud olen, eelistavad grusiinid oma maa nimetusena kuulda Georgia. Sellest tingitult on saanud blogi nimeks ka N’York times’i asemel Georgian times.
Kui 2006. aastal väisasime New Yorki, jäi mulle see esimene sõit lennujaamast oma uude koju alatiseks meelde. Seetõttu üritasin kell veerand viis hommikul lennujaamast meie uude Tbilisi koju sõites ka võimalikult palju ümbrust jälgida ja seda emotsiooni salvestada. Emotsioon oli muidugi loodud juba Priidu kolleegide poolt, kes olid laupäeva hommikul kell neli sammud lennujaama seadnud ja meile vastu tulnud. Samuti olid nad meie uue kodu külmiku täitnud söögiga, et me hommikul nälga ei jääks. Saimegi siis tunda kohe selle riigi külalislahkust, mis on mulle näib esimene omadussõna, mis enamus eestlastel Gruusiaga seostub.
Aga tulles tagasi lennujaamast koju sõitu valdavate tunnete juurde, pean ütlema, et New York hirmutas alguses. Tundus kivilinn, kus oli meeletult autosid ja paanitsesin, et kus ma värsket õhku hingamas võiksin käia. Aga sellest hoolimata võlus NY meie pere kolme aasta jooksul väga ära. Öine või pigem varahommikune sõit läbi Tbilisi oli aga kuidagi julgustav. Ma olin kuulnud jubedast liikluskaosest ja kuidagi arvasin, et selles linnas on hirmus palju kitši (midagi sarnast, mida meil 90ndatel suure läänemaailma vaimustusega linna kerkis), kuid vähemalt pimedas nii see ei paistnud. Need suured uhkeldavad ehitised nagu näiteks nende siseministeerium ja oktoobris valmiv avalike teenuste asutus, näivad arhitektuuriliselt väga huvitavad ehitised. Nagu ühest Vikerraadio saatest kuulsin, on president Šakašvilil üks lemmik itaalia arhitekt, kelle loomingut siin linnas palju näha võib. Ühe päeva põhjal on järeldusi muidugi vale teha, aga praegune mulje on, et see linn on sümbioos korralagedusest ja romantikast. Sellist mõnusat boheemlust on siin veel palju, mis Euroopa linnades hakkab mu meelest kaduma või tekitatakse seda tehislikult. Siin on aga lahedad žigulid tänaval, mis müüvad pagasnikust arbuusi (ja nagu Priidu kolleeg Risto ütles, on sellistest kohtadest kõige mõttekam gemüüset osta), suurte majade rõdud on igaüks omast ooperist ja seetõttu üpris kirjud. Ühesõnaga mul on esimeste päevade põhjal tunne, et see linn sobib meile, kuna oleme alati eelistanud boheemlust liigsele steriilsusele.
Poisid on ka üldiselt rõõmsad. Hoolimata öisest lennust ja lünklikust unest, oli Tobias kella 9 kandis juba üleval. Ta tuli meid äratama sõnadega „mis toimub – mingid lapsed karjuvad ja keegi taob midagi?“. Me siis ütlesime tere tulemast Gruusiasse! Tobi ja Villem teevad oma kilkamistega ka kõik selleks, et naabrid end koduselt tunneks. Kuna tõime siia kaasa Eestist vihma, aga siiski soojema kui Eestis, läksid poisid Risto ärgitusel palja jalu sooja suve vihma kätte jooksma. Meie avastasime aga, et meil on aias suur loorberipuu, lavendel, viigipuu ja kõiksugu muud maitsetaimed. Kuna loorber kasvab meie magamistoa akna taga, siis sellest tingitult ka see pealkiri.