No mis siis siin Singapuris on harjumatut?
Ega väga palju pole. Kuumusest olen juba kirjutanud, aga sellega harjub. Tänavatel võtab harjumist see, et valgusfoori taga peab hiiglama kaua ootama. Selle ajaga võib ühe lühema artikli läbi lugeda. Seega kui on kiire, võib valgusfoor olla paras nuhtlus. Ja üldiselt ei riski minna üle ka punasega, kuna jällegi, trahvid on siin karmid ja kaameraid on kogu linn täis. Kui te nüüd küsite, et kas oleme juba kohanud seda robotit, kes käib vanainimesi linna peal ehmatamas ning millest Eestigi ajakirjandus kirjutas, siis kahjuks pole au veel olnud kohtuda.
Veidi võtab harjumist ka see, et lauanuga ei ole siin kasutuses. Täpsemalt pole meil isegi nugade-kahvlite sahtlis kohta, kuhu nuge panna. See on juba selline valmis ehitatud sahtel, mistõttu ise ei anna sinna ka uut sisemust osta. Ja söögikohtades muidugi tuuakse kas pulgad või lusikas või kahvel, sõltuvalt toidust, kuid lauanuga unustatakse sageli. Aga eks ma saan aru, et jällegi mõni Aasiast pärit inimene võib olla üllatunud, et Eestis või Euroopas ei kasutata söögiriistadena pulki. Aasia söögikohtades muidugi on, aga kartulit me ikka pulkadega ei söö.
Ja eks siin tuleb harjuda ka hierarhiatega. Siin on enamus peredel nii-öelda majapidajanna (inglise keeles maid). Korteritel ja pereelamutel on alati majapidajannale mõeldud tuba (mis on tavaliselt väga väike ruum) ning seda seetõttu, et majapidajanna elabki perega koos. Tema ülesanne on süüa teha, koristada, koera jalutada, lapsi hoida, jne. Meie endale majapidajannat ei võta ja ilmselt vaadatakse meid väga imelikult. Aga mis seal ikka. Armastame oma privaatsust ja teisalt on soov, et poisid kasvaksid ka sellisteks, et iseseisvasse ellu astudes oskaksid nad enda eest hoolt kanda (süüa teha, koristada jne).
Millega on hirmus tore siin harjuda, on see, et akna taha lendab sageli vägevaid linde. Ükspäev olin veebikoosolekul, kui akna taha lendasid kolm suurt ida sarvlindu. Õudsalt vahvad tegelased. Priidul oli võimalus nendega katuseterrassil suhelda (mul oli ikka koosolek) ja ütles, et nad olid ka väga julged. Laseme aga fotodel rääkida:
Kirjutan ka meie viimatisest näituseelamusest. Sel ajal, kui sõbrad Eestis võtsid Kuti (ehk Ivo Lille) näitust maha, leevendasime oma igatsust ühe siinse klaasikunsti näitusega. Täpsemalt Ameerika klaasikunstnik Dale Chihuly näitus, mis oli siin välja pandud nende kuulsas Marina Bay aedades. Ka too näitus oli üleval veel viimast päeva. Aga hea meel oli küll, et käisime, kuna see oli Kuti masti kunstnik, kes oli oma tööd loodusega kooskõlas rääkima pannud. Klaasi, looduse ja valguse mäng, mis võib iga ilmaga veidi erinev olla, kuid mis kedagi ilmselt külmaks ei jäta. Kahjuks ma ei hiilga Balzaci oskustega luua kirjeldusega ette täpne pilt, mistõttu lähen lihtsamat vastupanu ja panen siia kollaaži tema mõningatest töödest.
Tore oli ka see avastus, et kunstnik on noorena näinud välja üpris Kuti sarnane.
Muidu on elu kulgenud ikka vaikselt Singapuri avastades, nii palju kui see võimalik on. Paraku on koroona nakatumisenumbrid siin jätkuvalt kõrged ja sestap on reegleid pigem karmistatud. Seetõttu on võimalikud kohtumised loodusega, kuid vähem erinevate inimestega. Priit ja Tobias avastasid üleeile siin toreda ratta- või matkamistee. Täpsemalt avati siin eelmise sajandi algusest Singapor-Kranji Raudtee liin, mis sõidutas inimesi Singapuri ja Malaysia vahet. Vahepeal tehti ka palju muudatusi rongiliinis, kuid 2011. aastal sõitis siin veel viimane rong ja siis liin suleti. Väga tore on aga see, et sellest raudteeliinist on 13 kilomeetri ulatuses tehtud jalgtee, kus võib ka rattaga vurada. See kõik on suure looduse keskel, mistõttu meile tundus Priiduga vahepeal, et oleksime nagu botaanikaaias. See džungel ja need hääled ja lõhnad ja puudel hüplevad pärdikud. Igatahes väga hea koht, kui on soov veidikeseks linnakärast eemalduda.
1 kommentaar:
Haa, mind täiega kõnetab see valgusfooride teema 😊. Eestis olen ma üldiselt seaduskuulekas jalakäia ja ei lase nina norgu, et foorid pigem autode kui inimeste järgi seatud. Aga Bratislavas on mul tunne, et kohalikud liikluskorraldajad ei ole kunagi ühtki jalakäijat näinud. Igatahes esimese 24 h jooksul tekkis mul harjumus jalakäija punase tule ajal kesklinnas sõiduteid ületada tundes null süümekat (tõenäoliselt võib siin ka selle eest trahvi saada aga …). Ja naljakas on, et tegelikult ei ole liiklus nendes kohtades enamjaolt tihe, ei saa võrreldagi Aasia teede virrvarriga või isegi meie Liivalaiaga. Lihtsalt seisad ja vaatad sadade meetrite kaupa tühja sõiduteed ja ootad! Või oled poolel teel ohutussaareni, kui fooris süttib rohelise asemel punane. Eile leidsin uue „lemmik“ foori – ootad, juhhuu- läks roheliseks, tõstad jala maast ja vaatad hetkeks kuhu astud, pilku tõstes on tuli juba punane aga sina ei ole isegi esimest sammu lõpetanud (WTF just happened?)! Kannatlikust ja tervist teile sinna! 😊
Postita kommentaar