Rattad, teater ja Singapuri puud

 Ongi tempo nii suureks läinud, et ei jõua enam kirjutada. Aga panen siis siia rohkem fotosid. 

Eelmisel nädalal õnnestus meil käia teatris. Küll selle üle on hea meel, et siin riigis on põhikeeleks inglise keel ja sestap saab ka draamatükke vaatamas käia. Gruusias ei saanud kahjuks kõnelavastusi vaatamas käia, kuna lihtsalt ei mõistnud gruusia keelt. Nii käisime peamiselt balletti ja vahel ka ooperit vaatamas. Aga eelmisel reedel õnnestus meil vaadata etendust nimega Oleanna. Kuigi tükk oli kirjutatud David Mamet'i poolt juba aastal 1992, on tänapäevaste ahistamisskandaalide valguses teema väga aktuaalne. Vaatasime tükki koos Tobiase ja Priiduga ning tõdesime, et näitlejatöö oli väga hea ning tüki sisu üle saime ka pärast etendust palju arutleda. 

Laupäeval käisime vaatamas Londoni trupi shõud nimega La Clique. Tegu oli seguga tsirkusest ja kabareest. Ma pole iial tsirkuses käinud, kuna ei meeldi see loomade ekspluateerimine, kuid siinkohal ei olnud muidugi loomad kaasatud. Kabarees pole ka varem käinud, kuid üht burleski šõud on õnnestunud Eestis näha. Ilmselt kabaree ja tsirkus ei saa olema minu lemmikžanrid, kuid tore kogemus oli see ikka. Mõõganeelaja trikkide ajal pistsin lihtsalt silmad kinni, sest see tundub ikka väga õudne ja valus. Poisid tegid vist sama. Aga vägev on muidugi näha sellise etenduse puhul, milleks inimkeha on võimeline. 

Aitab teatrijuttudest.

Kuna meie asjad saabusid mõni aeg tagasi Eestist, siis saime kätte ka oma armastatud jalgrattad. See omakorda tähendas, et saime minna ratastel linna uudistama. Kuigi suurte teede ääres siin alati rattateid pole, siis siin sõidetakse siiski päris palju rattaga ning kõnniteedel sõitmine on aktsepteeritud. Samas on suurte parkide ja mere ääres pikad ning ilusad rattateed, lihtsalt nendeni jõudmiseks tuleb veidi kõnniteid kasutada. Nii sõitsime eelmisel pühapäeval ca 30 kilomeetrit mere äärde ja mere ääres ning nautisime oma kondiraputajaid. Siin ka mõned fotod.

     Villem nautis ka laineid. 

Nagu eelnevalt ka kirjutanud olen, siis Singapuris elab selle maa-ala kohta väga palju inimesi (6 miljonit Hiiumaa suurusel alal). Seetõttu on siin selgelt suur puudus vabadest maa-aladest, kuhu ehitada ning seetõttu saavad uued elamud olla vaid mitmekorruselised korruselamud, kuhu mahuks võimalikult palju inimesi elama. Vahel kui vaatan siin puid, siis tekib mul tunne, et ka taimed on mõistnud, et vaba maad kasvamiseks on vähe, mistõttu "istutavad" end erinevast liigist taimed suurte puude otsa elama. Eriti on sellise hoiaku võtnud sõnajalad. 

Ja veel... puid siin ikka austatakse, mis on mulle väga meelt mööda. Ei ole nii, et kui on vaja kõnnitee ehitada, siis võtame puud maha. Kõnnitee ehitatakse ümber puu. Härrased Viljandi ja Haapsalu linnavalitsusest, võtke eeskuju!