Uus kodu

Meie pere on vist rohkem kui keskmine eestlane elukohti ja kodu vahetanud. Ma keskmise inimesega ei võrdle, sest see statistika on vist rahvuste tasandil üpris erinev. Kuidagi on meeles, et ameeriklased rändavad ka erinevate osariikide vahel üpris palju, eestlased aga ilmselt vähem. Võin nüüd muidugi kõvasti ka eksida, aga õnneks pole tegu akadeemilise kirjutisega ja mu väiteid ei kontrollita. :) 

Olen aru saanud, et mul on kujunenud mingid rutiinid, mida uude koju saabudes teen. No üks asi on pühapäevahommikused pannkoogid. See rutiin tekitab nagu mingi turvatunde. Teiseks on huvitaval kombel kujunenud traditsioon, et panen avokaadotaime seemnest kasvama. Nii juhtus see Gruusias, siis Tallinnas ja nüüd siin Singapuris. See taimede teema ongi mulle pidevate kolimiste osas raske, kuna mulle meeldib kasvatada taimi väikesest suureks ja nii juhtub, et kui mõni taim on just ilusaks suureks isendiks saanud, tuleb kolida. Kohe suure ja uhke taime kodustamine pole sugugi nii põnev. Aga hommikukohvi kõrvale vaadata, kuidas mingi taim on kasvanud ja kas ajab uusi lehti või õisi, on väga rahustav tegevus. Selle tegevuse juures on lootus saada hommikul väike eduelamus (no ma tean, et see on tobeda kõlaga sõna, aga paremat ei leia). Väikestest asjadest peab ju rõõmu tundma ja nüüd vaatasin järele, et on uuringuid, mis kinnitavad, et "aiapidamine on seotud parema psühholoogilise heaolu ja füüsilise tervisega". Veel öeldakse ka ju seda, et vanusega kõiksugu inimese kiiksud lähevad mitu kraadi kangemaks. Mina olen elav näide sellest. Siinses kodus on meil majaomaniku poolt taimedepagas olemas ja väga korralik, aga nagu mainitud, meeldib mulle ikka ise kasvatada ja protsessi jälgida. Nii olen siis muidugi pannud mulda esimesed tšillid, kuivatanud võileivale pandud tomatist seemned ja ka need kasvama pannud ning potti läksid ka sidruniseemned. Kuid see pole veel kõik! Kuna siin on džungel ja rohelust palju, siis võib ka tänaval kõndides jala ette jääda kõiksugu taimede seemneid. Nii olen ma avastanud, et mu käekott on hakanud täituma maast leitud seemnetega, mille ka mulda pistan. Lihtsalt väga põnev on, kas läheb kasvama ja kui läheb, mis sealt tuleb! Olin siin ühel hommikul juba väga õnnelik, et üks botaanikaaia jalgteelt korjatud seeme läks kohe kasvama ja väike roheline leheke tõstis pead. Aga mu õnn oli üürike, kui avastasin kolmandal hommikul, et see võrse oli nahka pandud. Seal olid suisa hambajäljed peal. Nagu enamus taimi, idanes ka see mul väikesel katuseterrassil. Õnneks olen jälile jõudnud, kes see hammastega tegelane oli, kes samuti mu taimest pöörases vaimustuses oli ja ta nahka pani. See oli orav, kelle ma olen Väinoks ristinud. Toas, kus ma kirjatööd teen, on suured aknad, mille ees on suured puud. Sellest aknast olen mitu korda näinud oravat üles-alla saalimas ning paremaid palasid inimeste terrassidelt toomas. Ükspäev oli Väinol poolik õun hambus - ma ei tea, kuidas ta jaksas seda tuua. Arvestades tema pea suurust ja õuna mõõtusid, siis on see suht sama, nagu ma tooks hammaste vahel pool arbuusi tuppa. Aga Väino kehakeel reetis, et ta oli väga õnnelik oma õunasaagi üle. Ega mul pole ka selle vastu midagi, et ta minu taime nahka pani. Kõik tahavad ju süüa! 

Sellega seoses meenub veel, et kui üks kohalik nägi mu basiilikupoti all oleval alustaldrikul vett (mis oli vihmaga sinna kogunenud), siis ütles ta, et see vesi tuleks ära valada, kuna ma võin trahvi saada. See tekitas muidugi küsimusi, et miks lillepoti all olev vesi (mis 30-kraadises kuumuses nii ehk naa kohe aurustub) peaks olema trahvitav. Põhjus on aga selles, et Singapuri kliimas elavad ka need sääseliigid, kes põhjustavad oma hammustusega dengue palavikku. Ma ütlesin sellele kohalikule, et sääski on ju ka vaja, kuna linnud tahavad ju ka süüa. Aga eks mõistan, et siin elab nii palju inimesi väikesel maalapil, mistõttu tuleb elimineerida (või vähemalt minimaliseerida) kohad, kus need sääsed saaksid paljuneda. Väikesed veekogud on teadupärast ju sääskedele hälliks.

Nagu vist juba mu kirjutistest aru on saada, siis Singapur on riik, kus seaduste ja reeglite täitmiseks on alati tugev järelvalve ja ka trahvid. Paar nädalat tagasi kehtestati siin seadus, et toiduturgudel (mida siin on igas linnajaos) on kandikutrahv. See tähendab, et kui oled ära söönud ja kandikut oma mustade nõudega ära ei vii, võidakse sind trahvida. Esimene kord pääseb lohakas külastaja hoiatusega, kuid teisel korral saab trahvi 300$, kolmandal korral juba 2000$. Sama reegel hakkab kehtima ka kohvikutes. Ühesõnaga nalja siin pole, kui reeglitest kinni ei pea. Mind see reegel kuidagi ei morjenda (sest tundub igati loogiline), aga ikkagi mõtlen, et miks siin on otsustatud nii karme trahve määrata juhul, kui inimesed ei kuuletu lihtsalt sildile, et koristage enda järel ära. Võib olla on see seotud ka sellega, et enamus majapidamistes on siin nii-öelda teenijad või majapidajannad (inglise keeles maid). Ehk on nii, et ollakse harjunud sellega, et keegi koristab su järel alati ära ning kohalikel pole väga sellist refleksi, et kui söödud, siis viid oma taldriku ka ära. See on nüüd puhas hüpotees... 

Väga põnev on igatahes erinevate kultuuride ja nende juurte mõistmine ning siis mingite meie jaoks arusaamatute tegude analüüsimine selleks, et paremini mõista. Mul on selline tunne, et mul on käes jällegi uue kultuuriruumi pusle, mida üritan siin nelja aasta jooksul kokku panna. Olen juba teistelt eestlastelt kuulnud, et ka Feng Shui on siin oluline "pusletükk", mis nende maailmavaadet ja elukorraldust mõjutab. Aga sellest kõigest kirjutan mõni teine kord.