Elust ja olust

Ja juba hakkab pihta see, et ei jõua kirjutada... kuigi ega teemadest puudust pole.

Aga eks kriban kõigepealt siis sellest, millega me vahepeal tegelenud oleme. Poistel on nüüdseks juba 3 nädalat koolis käidud ja üldiselt lähevad nad jätkuvalt kooli rõõmuga (kui välja arvata hommikune väsimus). Päevad on ka suht pikad, nii et nädalavahetus on nagu väga hästi väljateenitud preemia pärast pikka koolinädalat. Minul on ka juba kool vaikselt alanud ja tunnen isegi, et olen selleks täitsa valmis. Kui juuni lõpus veel viimaseid pingutusi tegin, siis kartsin, et kahe kuuga ma sellest töö, kooli ja kolimise virrvarrist ei taastu, aga praegu tundub, et isegi on jõuvarud taastunud.

Viimastel nädalatel on siin olnud tugevad sajuhood. Iseenesest pole mul selle vastu, kui on kuum ja siis ka sajab. Kuidagi sisetunne ütleb, et siis on Yin-Yang paigas, kui kuumus ja vihm käivad käsikäes. Ja eks kuklas on pidevalt ka teadmine, et Singapuris on vesi paras defitsiit. Nimelt looduslike veevarude puudumise tõttu sõltuvad osalt nende veevarud sademetest. Samuti tuleb osa vett naaberriigist, Malaysiast. 

Nädalavahetusel võtsime jällegi ette uue matkaraja. Sedakorda nende suurima "mäe" otsa. No olgem ausad, nii nagu pole Munamägi mägi, ei ole ka siinne Bukit Timah mägi, vaid 164-meetrine küngas. Neid kordi on vist harva, kus me võidame oma mäekõrgusega. Gruusias tekitas igatahes meie Munamäe kõrgus kohalikele palju nalja, sest nemad on ju mägirahvas. Tulles tagasi aga Singapuri kõrgeima mäe juurde, siis sinna viis hiiglama tore džungli matkarada, kus võis kohata väga ägedaid loomi. Nägime vesikilpkonni, oravat, varaani, suuri sipelgaid (nii 3 cm) ja kõige eredamalt jäid meelde möllavad ahvid. Kõikjal on muidugi sildid, et ahve ei tohi sööta ja tänu sellele nad ei olnud kuidagi inimestest ka eriti huvitatud. Teisalt muidugi on nad inimestega nii harjunud, et kartust meiesuguste loomade vastu neil ka polnud. Kuidas see nüüd oligi, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna... nii et lasen pildimaterjalil rääkida.

Eelmine nädal oli tähendusrikas meie siinolekule ka seetõttu, et Priit andis president Halimah Yacobile volikirjad üle. Teisisõnu sai Priidust ametlikult Eesti esindaja siin riigis. Siin on tavaks võtta ka (soovi korral) abikaasa kaasa ning sestap õnnestus ka minul presidendiga kohtuda. President Halimah Yacob on India moslem, kes on hariduselt jurist ja kellel on ametiühingute juhtimise taust. Vestluses meiega tõi ta Eestit esile kui tubli e-riiki ja rääkis ka COVID-iga seotud väljakutsetest, mis teadupärast ühendab praegusel ajal kõiki riike. Nagu eelnevalt ka kirjutanud olen, on Singapur väga äppide-keskne riik ja seega ühendab Singapuri ja Eestit  püüdlus digitaliseerida avalikke teenuseid ja palju muud.

Aga no ma varustan teid ikkagi ka mahlasemate detailidega. Miskipärast räägitakse presidenti külastades alati riietusest. Ma ei tea, miks see nii on... aga ma siis jätkan seda totakat traditsiooni. Priit pimestas presidenti tumesinise ülikonnaga, mis on Singapuris toodetud ning ka mina otsustasin kohaliku disaini kasuks. Kui küsite miks me Eesti disaini ei kandnud, siis on sellel väga praktiline põhjus. Nimelt meie asjad pole siiani Eestist kohale jõudnud.

Lisan veel kaks fotot tagasisõidust. See ei ole selleks, et näidata presidendi kantselei uhket autot, vaid fookus on lipul. Proua presidendi juurde sõites polnud autol lippu, kuid tagasitulles oli Priidust saanud ametlik riigi esindaja ja siis lehvis autol uhkelt Eesti lipp.