Värvimata huuled ja lehkav durian

Veidi hilinenult soovin kõigile head Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeva! 

Kahjuks kiluvõileibu ja viina ei olnud võtta, aga tähistasime perega ikka seda tähtsat päeva, kuulasime kõnesid ja elasime kaasa.

Muidu on aga möödunud jälle veidi enam kui nädalake ja see on olnud märkimisväärne seetõttu, et see oli poistel esimene nädal uues koolis. Vähemalt praegu on nad rõõmsad ja rahumeelsed oma eluga. Kuna koolitee on pikk, tuleb võrreldes Eestiga hommikul küll varem ärgata (nii 6 kandis), kuid üldjoontes on nad siiski rahul. Villu hakkas õppima ka hiina keelt ja ta on nüüdseks selgeks saanud numbrid ühest sajani. Seltskond koolis on väga rahvusvaheline ja seega on neil põnevust laialt. Tobias ütles, et nad on mänginud vahetundidel klassikaaslastega kaarte ja huvitaval kombel teavad kõik põhjamaalased potiknoid ja hiina turakat. Aga muidugi nimetavad nad neid teiste nimedega.

Oleme Priiduga õhtuti, pärast tööd, seigelnud erinevates linnajagudes. Suurlinnade puhul ergutavadki meeli kõige enam erinevate kultuuride linnajaod. Oleme ära käinud hiinalinnas, Little Indias ja araabialinnaosas. Hinnalinnas võis samal tänaval näha nii mošeed, hindu templit, kui ka kirikut. See on siin väga tore, et kõik erinevad rahvused ja usundid, kes muidu ei pruugi kõikjal läbi saada, elavad sõbralikult koos. Ja kuigi sellised linnajaod eksisteerivad, on siin juba 80-ndate lõpust kehtiv integratsioonipoliitika, mille järgi on igas korruselamus kvoot, kui palju mingist etnilisest grupist inimesi seal elada võib. Ühesõnaga nii päris ei saa, et kõik hindud või malaislased elavad ühes majas ja naabruskonnas, kuna nende eesmärk ongi olnud segada eri rahvusi, et kõik saaks kõigiga läbi. Kuivõrd sama naabruskonna lapsed käivad ka üldjuhul samades koolides, siis selline poliitika aitab kaasa ka sellele, et ka lapsed ei suhtleks maast-madalast vaid sarnase päritoluga lastega, vaid et neil tekiks sõpru erineva päritoluga laste seas. Tundub, et selline integratsioonipoliitika on vilja kandnud, kuna erirahvuste kokkupõrkeid on suudetud vältida.

Nüüd aga lasen fotodel parem rääkida.

Lisaks tahtsin kirjutada durianist. Tegu on Singapuri ametliku puuviljaga, mida pole aga lubatud kaasa võtta ühistransporti ega ka näiteks hotelli. Põhjus on selles, et see äärmiselt tervislik ja maitsev vili haiseb hirmsal kombel. See on kohe kaugele tunda, kui kusagil müüakse duriani. Saime meiegi seda lehka tunda hiinalinnas ja leidsime õuekohviku, mis pakkuski vaid duriani söögiks. Tegu on sellise siilikujulise viljaga, mis on samas inspiratsiooniks ka siinsele äärmiselt esinduslikule arhitektuurile olnud. Nimelt nende Esplanade building   on okkaline nagu durian. Kui olime karantiinihotellis, nägime kõrgelt, kuidas igapäev pesti selle ehitise "okkaid". Igatahes väga äge ja silmatorkav ehitis on. Kui küsite, kas oleme juba ka maitsenud duriani, siis pole veel julgust kokku võtnud, kuid kindlasti tuleb ära kogeda see ilmaime.

Ei jäta ma ka koroonateemat. Avastasin, et huulepulka pole küll siin olles kordagi kasutanud. Lihtsalt maskikohustus on siin niivõrd tõsine, et pole võimalust olnud. Siinseid uudiseid lugedes on igapäev toodud välja kahe inimese foto, kes on keeldunud maski avalikus kohas kandmast. Mõlemad maskivastased on pandud kaheks nädalaks vangi ning nad on trahviks pidanud maksma 2000 singapuri dollarit. Samuti oli täna uudis kahest karantiinihotellis olnud inimesest, kes otsustasid hotellisiseselt teineteise (kõrvuti) ruume külastada. Ka nemad pandi vangi ja said avaliku hukkamõistu omaks. 

Siin võib ilma maskita käia vaid juhul, kui teed väljas sporti või sööd-jood just parajasti. Kui neid uudiseid lugeda, siis mulle näib, et niivõrd karmid trahvid ei tulene nende inimeste tegudest vaid pigem on see karistus reeglitele vastuhakkamise eest ning neist juhtumeist räägitakse meedias palju, et kõik mõistaksid reeglite järgimise tõsidust.