Olgem ausad, vabadus maitseb imehästi ja oleme tasa teinud need 2 nädalat, mil liikuda ei saanud.
Esmamuljed sellest linnriigist on väga positiivsed. Kuidagi on nende aastate jooksul kujunenud minust sarnane rohenina või -näpp või -silm nagu mu ema, mistõttu on see linn mulle just seetõttu väga meeldima hakanud, et siin on väga palju rohelust. Tänu siinsele kliimale on kõik ka väga lopsakas ja tundub, et taimede kasvamiseks ei pea palju kõrvaljõudu (väetiste näol) kasutama. Kui vaatan oma esimesel nädalal tehtud fotosid Singapurist, siis jääb mulje, nagu oleksime džunglisse kolinud. Aga eks sellega on ikka nii, et inimene fotografeerib seda, mis talle muljet avaldab ja meeldib.
Ei jäta ma seekord ka koroonateemat. Singapur näib olevat äpi-rahvas. Kõigeks on äpp ja praegusel ajal on kõige olulisem, et kodust välja minnes oleks laetud telefon kaasas. Meil soovitatakse laetud telefon kaasa võtta siis, kui lähed metsa seenele või marjule. Siin aga on asjalood nii, et kui sisened mõnda poodi või söögiturule või metroojaama, tuleb sul avada nende niiöelda HOIA äpp (mille nimi on Trace Together) ja oma sisenemine QR-koodiga registreerida. Et seda toimingut kõik teeksid, on ukse peal selleks ka kontroll. Mõte on siis selles, et kui hiljem selgub, et oled viibinud mõne koroonahaigega ühes ruumis, siis võetakse sinuga ühendust. See selgitab ka, miks neil on seda äppi nii palju alla laetud - ilma selleta ei anna lihtsalt kuhugi eriti liikuda. Naljakal kombel tegin eelmisel sügisel koolis just sellest Singapuri äpist ühe kodutöö. Siis ei osanud ma veel isegi aimata, et elutee meid siiakanti toob.
Selline kohustus, et kõikjale avalikesse asutustesse sisenemisel tuleb end registreerida, ilmselt Eestis (ja võimalik, et ka teistes Euroopa Liidu riikides) läbi ei läheks, kuna kindlasti järgneksid süüdistused, et riik soovib kõiki jälgida.
Tobias igatahes ei saaks siin teha oma eelmise aasta eksperimenti, et kasutab taas nuppudega mobiiltelefoni. Eelmisel aastal ta just nii tegi, et vähendada nutisõltuvust.
Üldse olen hakanud mõtlema, et kogu see äpimaailm ja koroona annavad hoogu juurde individualismi õitsengule, mis lõppkokkuvõttes mõjub laastavalt inimkonna vaimsele tervisele. Näiteks metroodes on siin sildid, et ärge rääkige teineteisega, kuna hoolimata maski kandmisest kõikjal (nii tänaval, kui ka loomulikult siseruumides), on leitud et ka rääkides levivad pisikud teineteisele.
Ega sellest reeglist nii rangelt siin kinni ei peeta ja ikka on veidi lobisemist metroodes kuulda (kuna maskid on ees, siis täpselt ju ei näe, kes räägib :)), aga nagu arvata võib, siis metroos istuvadki kõik peamiselt ühes asendis, ehk nägu nutitelefonis. Tobias ütles, et kavatseb seda mustrit veidi muuta ja metroos raamatu välja võtta. Hea mõte!
Poisid on meil tublid. Juba esimesest päevast on nad iseseisvalt siin liikunud ja metrooga üksi ka oma koolitee läbi teinud. Metroosüsteem on siin äärmiselt lihtne ja mugav ning nad juba aduvad, kuidas siin liikuda.
Ahjah, hoolimata äpi- ja nutimaailmast, olin eile väga heldinud, kui nägin kesklinnas telefoniputkasid. Ega ma ei tea, kas need veel ka toimivad, aga miskipärast oli see südantsoojendav nähtus.
Side lõpp, seekord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar