Eelviimane päev

Täna on eelviimane päev meil karantiinis. 

Ütleme ausalt, et selle vastu pole küll midagi, et homme saame vabadusse. Kuigi muidugi praegusel ajal on ka vabaduses olles omad piirangud, on siiski võimalik hakata linna uudistama. 

Oleme sel nädalal ärganud õuest kostva puhkpilliorkestri vaprate helide peale ja ka õues lendavate hävitajate jõhkra mürina peale. Nagu Priidul, siis õnnestus ka meil näha uhket tervitust ehk õhus lendavat Singapuri lippu. Selline tseremoniaalsus on seotud nende rahvuspäevaga 9. augustil. Toimuvad harjutused selleks oluliseks päevaks.

Rääkides Singapuri rahvuspäevast, siis sel päeval, 1965. aastal iseseisvus Singapur Malaisiast. Huvitav on vast see fakt, et singapurlased ei olnud tegelikult tol päeval, 56 aastat tagasi sugugi väga õnnelikud oma iseseisvuse üle. Nende kuulus peaminister Lee Kuan Yew (LKY), keda peetakse Singapuri asutajaks, oli pigem kurb ja ebakindel, kuidas neil õnnestub oma riik üles ehitada. LKY valitses enam kui 30 aastat Singapuri (kuni aastani 1990) ja võib ilmselt öelda, et tuli selle ülesandega suurepäraselt toime. Nagu ühes Washington Posti artiklis on öeldud, et ta oli peaminister, kes oma kaugelevaatava visiooniga viis  Singapuri kolmanda maailma koloniaalasumist säravaks multikultuurseks kaubanduspiirkonnaks.

Nagu öeldud, on karantiini tõttu mu kokkupuude kohalikega olnud üpris põgus. Aga nii palju kui seda on olnud, siis kindlasti on peamine omadussõna, mis pähe turgatab "sõbralikkus". LKY visioon Singapurist oli ka toetada multikultuursust ja sellega luua ainulaadne Singapuri identiteet. Praegu mulle tundub, et see visioon on hästi vilja kandnud.

Eestlaste soov olla avatud jäi vist nõukogude aega või siis 90ndate algusesse, kus tahtsime väga olla Soome või Rootsi moodi. Praeguseks kahjuks on see minu meelest muutunud. Üldsegi mulle näib, et Eesti on nagu sellises hilisteismelise faasis riigina - enam ei taheta olla kellegi moodi, vaid vaikselt hakkab tekkima uhkus selle üle, kes me iseendana oleme. 

Mulle tundub ka, et singapurlastel ja eestlastel on ka päris palju ühist. Lugesin nädala alguses artiklit, et kuigi Singapur on väga edukas ja tubli, siis kipuvad kohalikud päris palju elu üle nurisema. Tsiteerin: 

"Külastaja esmakordne kogemus nurisemisega ilmneb tõenäoliselt taksosõidu ajal Changist või võibolla kaubanduskeskuses või kohvikus vahetult pärast hotelli sisseregistreerimist. Kaebused ühe või teise asja kohta - hinnatõus, hüperkonkurents, valitsuse töö, ilm, hoolimatud juhid, halb teenindus, ülerahvastatud rongid jne - moodustavad suure osa taustahelist..." 

Kõlab tuttavalt? Tahaksin täpsustada, et ma ei kirjuta sellest üldse halvustavalt. Kunagi lugesin The Atlanticu artiklit Eesti haridussüsteemi edu kohta, mille kokkuvõttes oli toodud, et hoolimata headest tulemustest on eestlased ikkagi kriitilised oma haridussüsteemi osas. Sellise suhtumise tõttu aga arendataksegi pidevalt oma süsteeme paremaks. Ühesõnaga nurisemisel on oma roll edukuses ja soovis olla aina parem. (samas ükskord kirjutan ka sellest, miks mulle ei meeldi üleliigne nurisemine ja mida see meie avaliku sektori töötajate vaimse tervisega võib teha)

Tänaseks aga side lõpp.