Karantiiniselg on nüüd murtud. Templid, mis kinnitavad, et oleme saanud Eesti suve täiel rindel nautida, hakkavad kehalt kaduma. Pean silmas sääsepunne. Õnneks aga ägedad mälestused suvest ei kao nagu sääsepunnid, vaid jäävad mälusoppidesse meenutamiseks. Aga olen valmis pannud ka uued, tühjad riiulid, et hakata ka uusi, Singapuri muljeid koguma.
Ausalt öeldes tundub nüüd, et polegi nii hull see karantiin. Esimestel päevadel tundus see 14 päeva ikka ulmeliselt pikk. Pean sel juhul muidugi meelde tuletama, et juunis elasime veel teadmises, et karantiin kestab 21 päeva. Seega 14 päeva on kindlasti hulka parem. Oh kõigeväeline relatiivsusteooria!
Tõmbame puuris olemisele kohaselt ka kordamööda riste kalendrisse.
Tuleb tõdeda, et kui kõik päevad on suht üksluised (ikka lugemistund, kirjutamistund, söömine, sporditund, lauamängutund jne), siis ei saa enam aru, mis päevaga on tegu. Seega ristidel on ka funktsioon mõistmaks, mis päevaga tegu. Samuti olen kalendrisse märkinud päevad, mil meil tuleb ise teha koroona kiirtest ja tulemustest kohalikku süsteemi teatada. Eelviimasel päeval saame pidulikult panna jälle kenamad riided selga ja minna teisele korrusele päris testi tegema. Õnneks seni oleme ühe-triibu ehk negatiivsed tegelased olnud. Nagu ütles Toomas Sildam ühes saates, et praegusel ajal pole populaarne olla positiivne inimene.
Eks siit 51. korruselt on osalusvaatlust keeruline teha ja mingeid põrutavaid uusi teadmisi teile jagada veel ei oskagi. Isegi linnud ei lenda nii kõrgel, mistõttu ei ole ka ornitoloogidele teateid.
Meil on oma puuriga vedanud, sest ma arvan, et puuris on lihtsam olla siis, kui saad vaadata silmapiirile ja ühtki seina ette ei tule. Me näeme kaugele merele, kus on nii palju laevu, et nende lugemine on keerukas. Võiksin siin ilmselt uinumisraskuste puhul lammaste asemel lugeda laevu merel. Singapuri sadam on maailmas suuruselt teine sadam laevade kogumahutavuse poolest ja nagu aru sain, siis läbib Singapuri väina ligikaudu 1000 laeva päevas.
Üks tähelepanek veel. Tõmbasin endale äpi, mis on analoog meie Boldile või Woldile. Selle nimi on Grab ning sealt saab ka toitu ja taksot tellida. Silma hakkas, et äpi kaanepildil kujutatud inimesed on maskidega.
Sellega ilmselt soovitaksegi näidata, et mask peab avalikkuses olema nüüdseks täiesti loomulik osa. Me peamegi harjuma nägema peamiselt inimeste silmi ja nina. Selle ühe vaatluse põhjal tehtud järelduse võin ilmselt nädala või kahe pärast ka ümber lükata. Aga fantaasia hakkas kohe muidugi tööle, et kui Leonardo da Vinci oleks Mona Lisa maalinud praegusel ajal ehk siis maskiga, siis polekski Mona Lisa naeratuse üle saanud juurelda, rääkimata samanimelise filmi ja laulu kirjutamisest.
Täna on esimene hommik, mil kardinaid eest ära võttes ei vaadanud otsa selge taevas, vaid vihmane ja veidi pilves Singapur. Nii imelik kui see ka pole, siis tekitas see vaade igati positiivseid tundeid. Meenub aasta 1997, kui läksin Arizonasse, Tucsonisse vahetusõpilaseks. Teadupärast asub Tucsoni linn kõrbes (autoga ühe tunni kaugusel Mehhikost). Lennujaamast uude koju sõites kallas vihma kui oavarrest ning mu pereema (keda olin esmakordselt lennujaamas kohanud) ütles ülimalt rõõmsalt, et "sa tõid meile hea ilma!". Tookord käis peast läbi mõte, et kas ta on hull - miks ta mind süüdistab nii jubedas ilmas. Hiljem muidugi adusin konteksti - kõrbes elades ongi vihmane päev pidupäev. Hiljem rääkis mu pereema üks sõbranna, kes oli veel sügavamas kõrbes üles kasvanud, et kui ta oli laps ning mõnel üksikul korral sadas vihma, siis lubati neil koolitundide ajal õue vihma kätte tantsima minna. Täna oli mul sama tunne, et kui ei oleks karantiini, läheksin lihtsalt õue vihma tervitama ja saaksin hea meelega pealaest jalatallani märjaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar