Uus lehekülg

See blogi on kandnud aastatel 2006-2009 nime N'York Times, perioodil 2012-2016 Georgian Times ja nüüd (aastal 2021) sai ta nimeks Singapurian Times. Kui New Yorki läksime, oli Tobias kahene ja lahkusime 2009. aastal lisaks Tobiasele ka pooleaastase Villemiga. Gruusiasse kolides oli Villem kolmene ja Tobias kaheksane. Nüüd on meiega juba õite suured mehed - vastavalt siis vanuses 12 ja 17. (Meie Priiduga pole muidugi neil aastatel sugugi vananenud) Ah et miks ma neid vanuseid siin loetlen? Eks ikka seetõttu, et ilmselt laste vanus mõjutab päris palju lähetuste fooni ning meie eluolu ja tegemisi. 

Iga lähetuse algus on erinev, kuid Singapuri lähetuse algus jääb kindlasti ekstra erilisena meelde, kuna on koroonaaeg (tõsi, tõsi - New Yorki kolides oli krooniaeg :)). Huvitavaks teeb see aeg lähetusse mineku seetõttu, et meil tuleb esimesed kaks nädalat veeta mullis ehk hotellis karantiinis. Ja siin Singapuris tähendab karantiin seda, et sa ei tohi lahkuda hotellitoast ja ametnikud kontrollivad, kas sa ikka oled hotellis. Esmaspäeval sain näiteks kõne (WhatsUpi kaudu) võõralt numbrilt, kus ametnik kontrollis kas ma olen tõesti hotellis (pidin end identifitseerima ja korraks kaamera sisse panema). Lisaks on meil kohustus teha karantiini ajal kolm korda koroona kiirtesti, raporteerida tulemustest nende vastavasse ametisse ning loomulikult tehti testid ka lennujaamas ning eelviimasel päeval hotellist lahkudes. Õnneks oleme poistega vägeva vaatega hotellitoas, 51 korrusel. Aga näiteks rõdule minekuks ja ukse tagant toolilt söögi võtmiseks nõutakse samuti maski kandmist. Me eestlastena võime ju pead vangutada ja mõelda, et kas nad ikka üle ei pinguta selliste nõudmistega - samas tuleb arvestada, et riik, mis on Hiiumaa suurune ja kus elab peaaegu 6 miljonit inimest, peabki olema väga range oma piirangutega. Selle kõige juures on neil siiani olnud alla 40 koroona surmajuhtumi ning nii suurt haigestumust nagu meil talvel, pole neil kunagi olnud. 

Praegu on meie karantiini 5. päev. Oleme poistega kokku leppinud oma rutiinid. Meil on lugemistunnid, sporditunnid (kus teeme harjutusi või väntame veloergomeetril), lauamängutunnid, söömisaeg, vaba aeg, vahel ka vaidlemisaeg (see pole küll planeeritud ja hea meelega jätaks vahele). Siiani oleme ellu jäänud ja pole hullu! 

Esimesel päeval õnnestus meil rõdult näha ka Priitu, kes oli meile lehvitama tulnud. Mulle meenusid need lood nõukogude ajast, kus sünnitushaigla ümber võis näha mehi lehvitamas oma naistele, kes üritasid värskele isale läbi akna last näidata. Priit oma beebide nägusid (ega ka minu nägu) kindlasti ei näinud, sest ka meie nägime teda kui liigutavat täppi. Aga tore oli ikkagi mõelda, et oleme pärast kuuajalist mittenägemist lähedamal teineteisele.

Aga enne esimese sissekande lõppu jätkan veel üht traditsiooni ja kirjutan esmasest tundest, mis valdas lennujaamast karantiinihotelli sõites. Kuidagi on nii juhtunud, et kõik need kohad kuhu oleme lähetunud on sellised, kus ma pole enne käinud. Sestap on ilmselt paratamatu mingi eelarvamus, mis on mu peas erinevate infokildude alusel kujunenud. Tahaksin küll toonitada, et üritan teises riigis käies või elades võtta antropoloogi lähtepositsiooni ja mitte hinnanguid anda, kuna ma sugugi ei arva, et see viis kuidas mina elan, on kõige õigem. Aga ma siiski teen ühe kõrvalpõike ja luban endale esmamulje jagamist - nii traditsiooni jätkamiseks. Niisiis minu pähe oli kogunenud kartus, et see linnriik on ülimalt korrapärane ja veidi steriilne. AGA - lennujaamast siia sõit näitas, et hoolimata sellest, et see väike maalapp on nii tihedalt asustatud, on peaaegu iga tühimik täis puid, taimi, lilli ehk siis rohelust. Kuna loodus ei kasva korrapäraselt, siis ei olnud seda kardetud steriilsust. Pigem annab taimestik siinsele olustikule mõnusat metsikust juurde. Siin kasvab kõikjal selliseid taimi nagu meil kodus toataimedena. Ootan juba põnevusega, et saaks linna peale uudistama minna.