Kilpkonna varjupaik

Kõigepealt olulisematest saavutustest. Tobiase lauluvõistlus läks väga hästi. Tegu oli siis Gruusia helilooja Giorgi Tsabadze nimelise lauluvõistlusega, kus Tobias esitas paar gruusiakeelset laulu ja žürii soovil ka Valgre Helmi. Ta sai lauluvõistlusel eriauhinna, mis tähendas kolme suurt-paksu Gruusia noodiraamatut. Need anti talle kohe võistluse viimase vooru alguses kätte ja ta pidi nende 15 kiloga (no olgu, veidi ma ka liialdan) istuma publiku ees. Kui nägime, et ta juba näost kaameks hakkas minema, läks Priit ja tõi ta auhinnad ära. See selleks. Tobias on üks suur esineja ja ei karda ta ühegi rahvamassi ees esineda. Nii laulis ta Vabariigi Aastapäeva vastuvõtul üksi hümni peaaegu 300 inimese ees ja lauluvõistluse erinevaid voore on ka väga vabalt võtnud. Viimasesse vooru võttis ta kaasa pastaka ja küsides „miks?“, sain vastuse, et kui keegi peaks autogrammi tahtma, siis on tal pastakas olemas. Ta isegi sai sel otstarbel kasutada  oma pastakat. Igatahes ma pean ütlema, et diplomaatiliste suhete arendamiseks, on väga positiivne, et Tobias need laulud selgeks on õppinud. Kohalikud on alati vaimustuses, kui blond lapsuke gruusia keeles laulma hakkab ja nii teenime meie lapsevanematena ka plusspunkte. Nüüd jääb meil veel ära õppida Suliko.

Vähem möla, rohkem tõestusmaterjali! Panen siia videolõigu, mis pole küll võistluselt, aga Euroopa päeva kontserdilt.

Kui huvi, siin on ka Helmi esinemise link.

Muidu on meie elu ikka rutakas ja kirev. Kukke meil küll ei ole (viidates kirevale elule), kuid Tobias ja Villem on Gerald Durrelli vaimustuses ning iga päev tuleb meile elama uusi ämblikke ja muid putukaid. Tobias hoiab neid umbkaudu nädala akvaariumis ja siis jällegi vabastab loodusesse. Aga jah, kõik kohad on purke täis, kus elavad erinevad putukad. Villem käis klassiekskursioonil,  leidis muru seest ilusa ämbliku, võttis selle kätte, et teistele näidata ning sai väga pelgliku reaktsiooni osaliseks (nii laste kui ka õpetajate poolt). Kui õpetaja seda mulle rääkis, siis ütlesin, et eestlased usuvad, et ämblikud toovad õnne. Kuivõrd tol päeval oli toimunud homofoobia-vastane marss ja see läks kohalike kirikutegelaste poolt äärmiselt inetuks, siis ütlesin õpetajale uhkusega, et eestlased on ämbliku-usku. Ilmselt tema mu tagamõttest aru ei saanud (ja ega ma tema vaateid homofoobia teemal ei tea), aga jah, olin tol päeval kuri ja õnnetu siinse kiriku peale, sest usulised organisatsioonid ei tohiks minu nägemuses vaenu õhutada (mistahes küsimustes). Seega olin tol päeval uhke, et eestlased pole väga usklikud ja on jätkuvalt omamoodi loodususku.

Tulles tagasi meie pere ja muude loomade juurde, siis lisaks meile, putukatele, kassile ja kilpkonn Hildale, on meil praegu üks invaliidist kilpkonn, keda oli koer hammustanud. Mu tuttav tõi ta meie juurde paranema. Loodame, et suudame selle väikese, toreda kilbiku elu päästa. Nii et väike kilpkonna varjupaik on meil siin.
Ise olen ma hakanud käima igal nädalal siinses koerte varjupaigas. Kuidagi kohe väga tahan sinna minna, sest koerad on seal väga sõbralikud ja pean ütlema, et võrreldes omaaegse Laagri varjupaiga koertega, pole nad teps mitte stressis. Oleme seal ka kogu perega käinud ja üldiselt suhtuvad kõik koerad ka lastesse hästi. Ainuke häda siin praegusel aasta-ajal looduses jalutades, on maod. Neid on siin palju ja kõiksugu mõõtudes, mistõttu peab olema ikka väga ettevaatlik.

Muidu peab tõdema, et Gruusia kevad on ikka väga tore. Kohalikud maasikad ja värske kartul on turult saadaval olnud juba kaks kuud. Samuti on müügil juba kirsse. Ja maasikad ning kartulid on sama head kui Eestis. Ameerikas ma seda öelda ei saanud.

Tänaseks lõpetan. Kuidagi kõik need olulised asjad, millest veel kirjutada olen tahtnud, on peast kadunud. Ehk tuleb hiljem meelde.